fbpx

«Lapsed ei julge saalis hingatagi!»


«Eks ma selle raha eest, mida Rootsis näitlemisega kokku ajan, endale ikka maja ostan,» naerab Vanemuise näitleja Helena Merzin Tallinna lennujaamas Stockholmi reisi oodates. Aasta algusest on Helena teine kodu Rootsi.
Märtsis esietendus Riksteaternis Astrid Lindgreni lasteraamatute illustraatori, eestlanna Ilon Wiklandi autobiograafilisele teosele tuginev lavastus «Pikk-pikk teekond». See on lugu väikesest eesti tüdrukust, kes on sunnitud põgenema Rootsi, võõrale maale, võõraste inimeste keskele. Väikest tüdrukut mängibki Helena, kelle Rootsi tuntud lavastaja Birgitta Englin etendusse valis.
«Mul tulevad praegugi külmajudinad peale, kui mõtlen oma lavakujule, väikesele tüdrukule, keda sõja eest pakku minnes ootab ees meretee. Kui me seda sõjastseeni mängime, ei julge lapsed saalis enam hingatagi,» väristab Helena õlgu.
Lennujaama teise korruse kohviku suurte klaasakende taga kiiskav kevadpäike on ruumi palavaks kütnud. Iraagi sõda sellesse pilti ei sobi kohe kuidagi. «See lugu on nii ajas kinni,» ei jäta Helena oma. «Kogu aeg on loos juttu, et sõda on veel kaugel-kaugel, kuid siis korraga on ta siinsamas, laval – kardinad liiguvad ja iga hetk on tunne, et kohe-kohe ilmuvad välja sõdurid. Sel hetkel on saalis haudvaikus. Lapsed tõesti ei julge hingatagi,» kirjeldab Helena viimaste etenduste muljeid.
Kuigi lavastus on mõeldud eelkõige 5-10aastastele, käiakse seda vaatamas koos peredega. «Uskumatu, kuid ka suured inimesed nutavad,» räägib Helena. «Eks see, mis maailmas praegu toimub, räägib siin küll kaude, kuid ikkagi väga tugevalt kaasa.» Helena ütleb, et kõigega ei pruugi paralleele vedada. «Tekst iseenesest on väga hea, nii südamlik, seal on nii nuttu kui ka nalja.»

Rootsi lapsed on vahetumad

Väike liikuv lava ja näitlejate vahetu kontakt publikuga mängib etenduse vastuvõtmisel oma osa. Etenduses on stseen, kus Helena küsib mängu-vanaema käest, kuhu tal põgeneda on. Selle peale kerkib saalis väikeste vaatajate kätemeri ja üksainus ühine vastus: «Põgene Rootsi, põgene Rootsi!»
Sama kordub haiglastseenis, kus Helena küsib, kes nüüd tema eest hoolitseb ja kõik on üksteise võidu otsekohe nõus seda tegema.
«Ma arvan, et rootsi lapsed on siiski avatumad ja vahetumad,» ütleb Helena. «Omamoodi isegi hirmuäratav, kuid tundub, et neile läheb Iraagi sõda vägagi korda.
Igatahes pärast etendust tulevad nad ligi ja tahavad sinuga rääkida. Pärast ühte etendust tuli üks väike vaataja minu juurde ja katsus käega, kas ma olen ikka olemas, kas ma olen ikka päris.»

Esimestes proovides möllas kaos

Helenal on seljataga viis etendust, suurem töö ootab alles ees. Alates septembrist kolib lavastus üle kolmeks kuuks Uppsala teatrisse statsionaari.
Koos Helenaga teeb lavastuses kaasa üks Läti ja üks Leedu näitleja. Lavastus on osa suuremast teatriprojektist «Kangas üle mere».
Rootslaste natuke hullumeelsena tunduv projekt näeb ette, et tulevikus tuuakse «Pikk-pikk teekond» ka kolme Balti riiki ja et seda hakatakse kohapeal mängima vastava maa keeles. «Ei tea, kuidas see välja kukub,» oigab Helena, kel veel hästi meeles esimesed proovipäevad, mis möödusid vaheldumisi inglise, vene ja rootsi keeles suheldes. «See oli ikka meeletult raske aeg. Tund aega suutsin kontsentreeruda, siis läksid keeled lootusetult sassi, vaimne pinge oli tohutu. Aga nädalaga harjusin ära,» meenutab Helena. «Nüüd saan juba aru, mida teised räägivad, kuigi see keel on jube raske,» ütleb Helena.
Esimestes proovides valdas võõrsile tulnud näitlejaid totaalne kaos. Erinevalt näiteks siinsest teatripraktikast ei olnud ette nähtud lugemisproove. Piltlikult öeldes visati nad kohe lavale mängima. «Sellega sai palju nalja, keegi mängis viiendat stseeni, keegi kolmandat, keegi esimesest, täielik kaos,» naerab Helena ja kiidab samas taevani truppi, kuhu ta õnneliku juhuse tahtel sattus. «Fantastiline trupp, hoiame väga kokku, meil on meeletult hea klapp,» õhkab Helena, kellele töö Rootsis on esimene lavakogemus väljaspool Vanemuise maja.

Igatseb poja ja kodu järele

Paralleelselt näitlemisega piiri taga on Helen tegev ka kolmes lavastuses koduteatris, mis tähendab pidevat pendeldamist Rootsi ja Eesti vahet. Noort näitlejannat see ei heiduta – kui, siis ainult öine bussisõit Tallinna ja Tartu vahet.
Kodutee teeb lühemaks aga kodus ootav 5aastane Jürgen, kes ei saa aru, miks ema nii kaugel mängimas peab käima. Siis on Jürgen kordamööda kahe vanaema ja lapsehoidja hoole all. Rootsis on Helenal Jürgeni foto öökapil. Kui trupp kolib sügisel Uppsalasse statsionaari, kavatseb Helena poja Rootsi kaasa võtta. «Siis on rohkem vaba aega, saan temaga terved päevad tegelda,» loodab noor ema.
Seniks peletab Helena koduigatsust kolleegide seltsis. Viimati võeti ühiselt ette kardisõit. «Kuigi mul luba pole, meeldib mulle meeletult autoga sõita. Ikka roolis olles,» täpsustab Helena. «Aga kui seda kihutamist vaatasin, mõtlesin küll, et sellesse masinasse ei istu ma elu sees. Järgmisena mõtlesin, et kui nüüd kõhklema löön, siis ei istugi.» Järgmisel hetkel oli Helena autos. Ja kuigi roolikeeramisest valutasid käed kolm päeva, tahab ta õige pea aktsiooni korrata.
Helena tunneb ennast Rootsis koduselt. Kui vaid seda poja- ja koduigatsust ei oleks.
«Seal on tõesti parem elada, aga Rootsi jääda ma ka ei tahaks,» on Helena kindel. «Ilmselt meeldib mulle seal sellepärast, et ei ole igapäevasid olmemuresid kaelas.»