Lahtise käega, suurema kurbuseta

Arne Merilai, Sirp

Festivaliprogrammi tuleb ilmselt harvendada, et loosung “Parimad on koos!” vastaks ka tõele.

Teater on praegu selgelt Eesti juhtiv kunstiliik. Sellist kasvuhoonet me naljalt mõnel teisel maal kohtame, peamiselt mõnes metropolis. Meil on hulk häid teatreid ja värskeid ühendusi, mis pakatavad loomisõhinast. Ning, mis kõige tähtsam, kobarate viisi väga andekaid näitlejaid, nii nooremaid, kuid eriti veel kogenuid. Tasapisi sirgub juurde ka järjest uusi lavastajaid ning tekstiloojaid, kelle põud on senini olnud põhiprobleem. Kuldajad! Paraku ei ole see loomulik ega jätkuvalt tagatud. Säärane hoog ei pruugi kesta lõputult ja millalgi – loodame, et mitte niipea – võib sisse lüüa dramaatiline ületootmiskriis ning turu soikumine. Seniks aga jätkub entusiasmi ning otsinguid, kuigi mingi kujuteldav tahhomeeter osutab, et rattad pöörlevad juba ülekuumenemise piiril. Nõndap võiksid defitsiidijagajad kultuuriametnikud tõepoolest julgust võtta vanast talupojatarkusest, et sitta visatakse kapsale, mis kasvab.

Teiseks võib küsida, miks mina sel teemal järjest suud pruugin, kuivõrd minusuguse kuvand peaks olema rohkem kirjandusteoreetiline. Kuid selles konks ongi, et abstraktselt mõistab heietada iga turumutt, ironiseeris Hegel, targem otsib konkreetset vaimu ja vabadust. Parim teooria ei ilmne mitte metanarratiivide laamades (mida ma arvan sedavõrd valdavat, et juba igavust tunda) või isakeste-emakeste kataloogides (mille ma ära põlgan), vaid lähtub üksikteoste läbielamisest ja poeetilisest mõtestusest, mille suhtes võrdlevad üldistused on juba teist või kolmat järku kiht. Parim teooria avaldub tegelikus teoseanalüüsis ehk naudingus, mida pakub liikumine – osalt suletud – hermeneutilises ringis: teose üksikosadelt tervikkujundini tõusmises ja vastupidi, suurema pildi toel selle elementide tähendusi kujundades. Kahe konteksti teooria, mida esindan või kes sellest on kuulnud, ei soosi mängu ilu rikkumist liialt väliste tingimustega, saati veel suhtluskeele ja kirjeldustasandi võõritavat väljavahetamist. Teooria on teoses eneses juba kaasas – esmane on praktiline ja sisemine poeetikasüsteemi avamine, tarvilik meta-meta tuleb hiljem, kui aega ja tahtmist kaugemaks uitamiseks üle jääb. Teooria on eeskätt selleks hea, kui võimaldab osaleda teose sünnis, hilisemad eesmärgid on teised, kunstivälised ehk akadeemilised. Sellepärast mulle väga meeldib Linnateatri loomenõukogus, kus ei peeta mokalaata – teose koht on laval ja saalis ning arutelu on vaid selle teenistuses. Et lavateos ja kirjandusteos kui vaimse naudingu allikad on kogu oma eripärast hoolimata põhiolemuselt sarnased, on piinlik ammutada aina ühest ning olla teise suhtes pime, kurt ja tumm. Nõnda siis ka teatripoeetika.

II

Vanameister Ingo Normeti tuttuus lavastus, mille kontrolletendusele olin 1. septembril kutsutud, mõjus oma kirkuses kui mõõtuandev avang Tartu teatrifestivalile. Puhas, täpne ja nõudlik uvertüür – vaimustav lavateos. Loodud meeltülendav ja mõtetsüvendav tundetoon lõi südame valla mitmele järgnevale süvaelamusele, enne kui kurnav nädal hambad lõpuks tangi surus ja punane plakat silme ette langes nagu eesriie. Vastuvõtuvõime hajus voolava küllusesarve all ja vahvast “GEPist” ähvardas saada glossolaalne eesti palagan. Mis on kahjulik vaatajale, kuid palju hullem veel kui näitlejale. Kui ei olnud just tahtmist kogu üritust võtta sportliku demaršina, justkui “Erki ja Tiina” eeskujul, ainult et tantsu vaatepunkti minetades. Edaspidi tuleb programmi ilmselt harvendada, eriti nõnda, et loosung “Parimad on koos!” vastab ka tõele. Uuesti!

Õnneks harvlen ma igasugu hindamiskomisjonides, mõtlen tänulikult, kuigi mitu preemiat pidanuks mu meelest sootuks teisiti langema või setu juureski olla. Aga katsu sa äravalit kriitikute kinniskujutelmi murda – kogemuslik mõttetus. Või kuidas üldse selgeks teha, et minu kujutelmad on etemad ja otsused ehk võimuiha objektiivsem.

Margus Kasterpalu ja Endla “Karget merd” ma sedapuhku ei näinud, kuivõrd külastasin esietendust (nõnda ka Mart Kolditsa – Tom Stoppardi ja Vanemuise “Hüppajaid”), miska ei oska järgnenud lihvi (või lagu) kohta midagi kosta. Igal juhul olin ärgitavalt intrigeerit hää Gailiti tundja sooritet nihkest, kus uusromantilise ulmailma asemel oli lavale seatud ühe teise Augusti ehk pigem Mälgu tahke aistitav rannarealism. Nagu žürii ühe välisliikme märkusest võis järeldada, viimane just nimelt vaimustaski.

Mis aga puutub vesti väel duettidesse, siis lausa sulatasid hinge Ain Lutsepa peendialoogid Roman Baskini (Aleksander Eelmaa – Mart Kivastiku “Sõdur”, R.A.A.A.M.) ja Guido Kanguriga (Priit Pedaja – Lars Noréni, “Vaikne muusika”, Eesti Draamateater). Samuti kui Lembit Petersoni – Fjodor Dostojevski “Valgete ööde” noor õilispaar Tarmo Song ning Laura Peterson (Theatrum) või tarmukad iiri wonnabe’d Argo Aadli ja Indrek Ojari (Jaanus Rohumaa – Marie Jonesi “Kivid sinu taskutes”, Tallinna Linnateater). Kuid eriti just Lutsepp, kes enam vaevalt et näitleb oma rolle, vaid pigem elab ja hingab laval kogu isesuses – erakordne kohalolu! Tema ja Baskin laskusid koguni sedavõrd sügavasse ühistajusse, et tühistasid tükati teksti raame, mängides minu meelest nii allpool autorit tunnetuselt kui ka ülalpool prototüüpi üldistuselt.

Nii et suuri imesid juhtub teatris – Mart Kivastiku tükk näib seni olevat peamiselt ninakirtsutusi esile kutsunud. Mina ei tea, kas see on tõsi, aga kui, siis on näitlejad materjali oma hoolde võtnud ja kõva sammu edasi kandnud – järelikult tekst võimaldas ja autor sai seega hästi hakkama. Eks see teatrimuljendus kipu nõnda olema üks paras eelarvamuste ja juhuste pimekamber. Iseenesest pean ma “Kitse viiuli ja õngega” kirjaniku kõige mõõdetumaks dramatiseeringuks.

Toimus ka kohtumisõhtu Samuel Beckettiga (“Õnnelikud päevad”), korraldajaks Margus Kasterpalu, Rita Raave ja Enn Põldroos. Kuigi absurd ei näi just olevat tegijate südamefilosoofia ja igapäevaharjumus, saavutati üsnagi mõjuv kujundlikkus tühiolme, surma ja armastuse motiivel. Teistest suurematest soleerijatest ei saa kindlasti kiitmata jätta Tiit Suka eluahnet jõuluvananaeruga Voldemari Andrus Kiviräha uues menukas rahvakomöödias (Merle Karusoo, Eesti Draamateater). Või Marika Vaariku lootusetult nuripedagoogilist õpetaja Klammi, kuigi autor Kai Henseli kavatsus tundus olevat vastupidine (Aare Toikka, VAT-teater).

Kuivõrd Elmo Nügase ja Linnateatri “Karin. Indrek” on juba varem minult suure kuldmedali saanud ning “Suurema kurbuseta” ei võinud kahjuks hinnatavate hulka kuuluda, läks minu isiklik grand prix seekord silma pilgutamata Kristian Smedsi ja Von Krahli “Kajakale”. Must-valge morbiidne teatriklassika sai stseen-stseenilt taas üles klopitud ja ajakajastatud võrdkujudes ekspressiivselt läbi elatud. Tulemuseks veel dramaatilisem ja isegi kummaliselt eepilisem (sest tegevuses keskendatum ja seda saatvalt mõttelt mahukam) ning vaat et tähendustruum Tšehhov kui originaal ise. Mis oli väga hää!

III

Nõnda jõudsime ringiga taas vana “Kajaka”-mehe Ingo Normeti manu, ehkki mitte sellega ei hakka ma teda praegu “piinama”.

Ütlemata ei kõlba siiski jätta, et kevadel NO99s nähtud Irina Arkadina ehk Elina Pähklimägi ja Maša ehk Agnes Saaliste teevad oma koolitust väärivaid osi juba uutes lavastustes. Esimene Mart Kolditsa narratiivikriitilises “Proffetis”, kelmika kihuga nagu ka Martin Mill ja Meelis Põdersoo. Teine aga silmatorkava understatement’i mõnuga – verisulis Shakespeare’i “Eksituste komöödias” Linnateatris (Stephen Harper ja Elmo Nüganen), kuigi ka mainitud kaaslased toetavad teda seal kohati. Ja muidugi Trigorin ehk Uku Uusberg, kes vahelduvalt plahvatades püüdis päästa Keili-Lensmendi “Rooside sõda” Leigo aina ropemas võpsikus ehk mastaapse ärihuvi haardes. Kujutad ette, mõni tahab sinna veel mingit kõrget kunsti tegema tulla, kärkis turmismitalu vihane peremees suvises Tartu Postimehes, Anne Türnpu, Jaan Toominga ja Rudolf Reimani “Painaja” publikupõua peale sülitades. Põlema panna!

Nimelt võtsin ma vastu Sirbi kriitikupileti, et uuesti väisata Vanemuise nitšekat uudisteost (Ragne Pekarevilt Mati Undi seminaril Voorel kuuldud omadussõna hääde asjade, näiteks kange kohvi jaoks), raamimaks pidulikult kurnavat festivalituuri, mille ülevaadet palus minult ühtlasi peakorraldaja. Seega siis praegu kaks-kolm kärbest ühe kiviga.

Reko Lundáni tekst Maimu Bergi tõlkes ja lavastaja kokkupanus on hellalt tundlik ning valuliku sõnumiga. Tegelased avanevad väljapeetult hämemaises tempos, detailiti-nüansiti ja kohatiste raputavate poolpööretega. Negatiivsest positiivsesse ja vastupidi. Teos visandab nukra argipildi mitte just õige ammu metsa varjust kõledate laternate valgusesse väljunud rahva abituvõitu elulaadist, mis ei näigi kaugemale suubuvat kui samasse varjutusse tagasi. Ikka tiirleval pöördlaval, muutuseta. Hoolimata kogu oma heaolu külvavast sotsiaalhoiusüsteemist. Airi Erase õhuline lavakujundus on selle ideega suurepäraselt kongeniaalne. Ometi ei sisenda kirjanik põhjatut traagikat, vaid nukrutseb läbi tumemeelse muheluse, kaamose flegmaatilise, kuid terava (enese)huumoriga. Ehtsoome tango, küll aeglevalt, küll pussitavalt. Just sellel temperamentsel vastuolul ja tragikoomilisel kuldlõikel balansseeris oivaliselt kontrolletenduse esimene vaatus, jättes nii kurva kui ka rõõmsa edasiarengu võimalused võrdväärselt lahti. Sai nalja, et pisar väljas, ja hoiatavaid vapustusi, nii et õudne. Enne kui tuli teine osa ja pühkis masenduse luuaga üle sihverplaadi. Kas julgeme otsa vaadata pimedusest lähenejale? Harimatus (sõjavägi) on julm, mõistmatus (ratsavägi) on toores… Aga head soovid ja hingesoojus samuti ei lõpe. Iga tegelane kui üldistus ja sümbol, elu ise.

Siiski pean möönma, et Vanemuise uue lavastuse teist etendust tuleb mul kirjeldada juba teatava kurbusega, kuna eeletenduse täppismäng oli pooleteise nädala jooksul miskipärast viga saanud. Seda just esimeses vaatuses, kust oli ühtäkki kadunud särts, mängulust ja kogu kompositsiooni kandva hapra, hästi kalibreeritud kontrasti pinge. Ainult Merca hüpohondriline tante ei teinud mingeid järelandmisi, vedades kogu truppi oma võnkuva ahtri järel nagu truu emalaev. Vaimustav sisseelamine ja väljamäng! Aga Tanel Jonase Lombak või Riho Kütsari pereisa – nende repliigid ei olnud ühtäkki enam naljakad või mõrud, vaid lihtsalt keskmiselt ükskõiksed, olmelised. Lapsed (Kersti Heinloo, Markus Luik, Ragne Pekarev, Martin Kõiv) olid muidugi elavad nagu lapsed ikka, kuigi mingi loor näis nendegi üle vajuvat, mis isegi diktsiooni paistis mõjutavat. Külliki Saldre kühmus emajota või Helena Merzini hulluv “kasuema” ei saanud paraku omalt poolt aidata nagu “Sajas aastas üksinduses” või “Hüppajates”, sest nende rollid suuremat ambivalentsi ei sisaldanud, samuti kui Marika Barabanštšikova Hoorakas.

Ei suuda uskuda, et lavastaja ise, kelle kindel käsi oli tegevuses pisiasjadeni ja usaldusväärselt tajutav, käskis ootamatult tonaalsust teisendada ning omaenda meistritööd kahjustada. Mis ometi ei tähenda, et etendus kaotas kõrge väärtuse ülepea, kuigi vajus tunduvalt tavapärasema sotsiaalse reatüki tasemele. Köielkõndija pingul nöörilt langeti loiduvasse turvavõrku? Ehk oli üheks tajuhäire põhjuseks Tartu keskmine saalitäis tuima vatti, mis lavalt säravaid impulsse suurt vastu ei heiasta, et ühiskeemiat innustada? Teisalt aga sugeneb oletus, kas mitte näitlejad ei lasknud end liialt mõjutada lõpu tumedast olemusest, seda varasemasse ennatlikult üle kandes? Ilmselt leidub juba ammu sõnastatud reegel, et näitleja peab suutma vajadusel nõnda mängida, nagu ei oleks tal õrna aimu sündmuste hilisemast käigust. Muidu tassitakse Trooja hobune juba esimestes piltides sisse ja lastakse “võimaluste kui-le” aadrit. Maagiata riitusest saab niiviisi riskantne rutiin. Aga võib-olla tuli trupp lihtsalt väsitavalt päevatöölt ja tahtis rutem koju puhkama?

Niisiis kummaline optiline pete? Jõudsin vahepeal paljudele juba Ingo lavastust taevani ülistada ja nüüd võib-olla mitmed arvavad, et ajasin pada. Aga ei ole hullu, Sirp kannatab viimati igasugust. Leviva écriture’i ajastu.