Loe

Lähedus vallutas Sadamateatri

Grete Nellis, Tartu Postimees

Grete Nellis, Tartu Postimees

Parafraseerides fotokuulsust Robert Capat: kui lavastus pole piisavalt hea, siis pole sa piisavalt kaugel. Sadamateatris esietendunud «Kogutud teoseid» vaadates tundsin üle pika aja jälle läheduse lusti.

Saalis avaneb igalt istekohalt pilk vastaspoolel etenduse algust ootavatele kaasvaatajatele.

Tänu meie vahel seisvale kergelt läbipaistmatule kardinaga piiritletud lavaruumile tekib tunne, nagu oleksin prillid koju unustanud. Kogu avanev vaatepilt on udune ja inimeste kontuurid ei ole teravad. Nende näod on vaid ühesugused ähmased laigud, vaevu äratuntavad.

Julge enesepaljastus

Keskne suletud ruum avaneb ehmatavalt kiiresti ning (elu)ringi ilmuvad kirjanikust professor Ruth (Külliki Saldre) ja pühendunud õpilane Lisa (Hilje Murel).

Nad asuvad kartmatult teineteise isiksuse kallale, mida rõhutab kogu lavakujundus: stseeni- ja kostüümivahetused ei jäta näitlejatele mingisugust privaatsust. Kõik toimuv on vaatajale halastamatult alasti – üks väheseid selles stiilis õnnestunud lahendusi stseenide üleminekutes.

Enesepaljastust toetab ka valguskujundus, mis eriti intiimsel hetkel pakub hämaruse asemel heledust.

Üksteise järel võtavad naised läbi mõlemale olulised teemad, nagu näiteks tervet lavastust läbiv professori/mentori ja tudengi suhe, mis toimib Tartus kui ülikoolilinnas eriti hästi.

Kahe inimese kontuurid hakkavad järk-järgult lahustuma nende isiksuse avanemisse. Hägusad piirid naise, tütre, ema, nooruse ja elukogemuse, tõelisuse ja fiktsiooni, tarkuseterade ja lolluse, kirjanduse ja sõpruse, reetmise ja armastuse vahel juhivad teineteise tundmaõppimise protsessi.

Läheduse oluline roll

Kardina avamisega selginesid ka minu vastas istuvate vaatajate piirjooned. Sain vastuse küsimusele, kas nad on sellised, nagu ma endale ette kujutasin, või avaneb mulle hoopis midagi ootamatut. Samal ajal aga muutusid täiesti selgelt nähtavad ja algul stereotüüpsed tegelased laval mitmeplaanilisteks ja võimsateks naisteks.

Selles võrdluses hakkab lõplikult tööle läheduse oluline roll.

Nauditav on lavastaja Eva Klemetsi võime pigem tekitada küsimusi kui anda konkreetseid vastuseid või edastada teatud eelistusi.

Donald Marguelisi «Kogutud teoste» vaatajale on antud vabadus kuulata hästi argumenteeritud seletust tekkinud loomekonfliktile, mille lahenduse katkestab lavastuse lõpp. Küsimusele, kellel on õigus, ei peagi vastama, sest see on ainult nii palju oluline, kui see on seda igale saalist lahkunud inimesele.

Grete Nellis õpib Tartu Ülikoolis kolmandal kursusel teatriteadust.

Draama kahe naisega
• Vanemuine esietendas Sadamateatris 27. septembril Donald Marguliesi «Kogutud teosed», mille on tõlkinud Sven Karja ja Laur Kaunissaare.
• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Eva Klemets, kunstnik Aime Unt, valguskujundaja Martin Makarevitš.
• Mängivad Külliki Saldre (Ruth Steiner) ja Hilje Murel (Lisa Morrison).

29.09.2008