fbpx

Lageda laulud – Vanemuine


Alati kui Vanemuine Tallinnat külastab, ei saa jätta võimalust kasutamata, et minna Tartu artiste vaatama-uudistama! “Don Juan“, mida pean oma viimase paari aasta suurimaks balleti”lavastuse”elamuseks, etendati samuti Estonia-külalisena. Külalisetendustega tundub, nagu see paneks tegijatele erilise vastutuse õlgadele. Tuleb ju “esindada” Vanemuist…

Sedapuhku siis balleti, ooperikoori ja keelpilliorkestri sümbiooslavastus, Eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa ja Hiina lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan’i ühislooming “Lageda laulud”. Täpsemalt – ballett on loodud kooritsüklile “Lageda laulud”, mille aluseks on Emily Brontë luuletused, tõlgitud Doris Kareva poolt. Lavastuses on kasutatud ka osasid Tõnu Kõrvitsa teosest “Labürindid”.

Nagu ikka Estonias, oli ka seekord meeleolu ülev, atmosfäär aupaklik ning grandioosselt pidulik. Parfüümid lendlesid õhus ja publik uhketes riietes. Mingi oma auravõimenduse tõi juurde ka seljataga etendust vaatav Eesti president.

Muusika täitis saali, eesriie liikus eest ja hämaras valguses tulid nähtavale tuules kõikuvate rannamändide siluetid. Puude vahel kivimügarikud… Valguse kasvades, selginesid ka kõikuvad ooperikooriliikmed ja alles mõne hetke pärast ja täiesti üllatusena avastas järsku, et need “kivid” on hoopis balletitantsijad.

Hiljuti, üle pika aja, liitusin ise ka ühe Tallinna kooriga ning nõnda jälgisin ja imetlesin Vanemuise ooperikoori kõrget taset kohe erilise tähelepanuga. Ühel hetkel saabus lavale ka imekauni häälega (ise ka imekaunis) solist Karmen Puis, kelle liikumine oli seatud rahustavaks, justkui haldjalikult aeglaseks. Kooril ja Karmenil olid seljas merekarva kostüümid (kostüümikunstnik Wu Lei), mis lisasid nende häältele mere randauhumise illusiooni.

Kõrvitsa muusika oli suures osas väga tõsine, väljaarvatud mõned viiulitepartiid, mis nagu päikselaikudena korraks ka rõõmsamalt helklesid nendel vahustel merelainetel. Sellepärast meeldisid ka Karmeni soololaulud seal vahel kuidagi eriliselt, et needki mõjusid mitte nii tormiselt, nagu suur osa helist. Koorist tundis ära nii Siiri Koodrese kui ka Alo Kurvitsa ja neid kooriliikmeid oli laval täpselt 30 (+solist) ja helilises mõttes oli koor ikka väga ühtne, kuigi justkui üksindust rõhutades, olid nad seisma asetatud nagu “üksi”. Võimas ja kujundlik.

Balletitantsijatest said teistest natuke rohkem esil olla Gus Upchurch ja Raminta Rudžionyte, ent ka Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Maria Engel’i, Hayley Blackburn’i, Alain Divoux’i, Walt Isaacson’i, Arianna Marchiori ja Silas Stubbs’i tundsin teiste seast ära. Tantsijaid oli kokku täpselt 20. Olen siin viimasel paaril aastal päris tihedalt ohanud ja ohkan uuesti – Ohhh, kuidas mulle meeldib praegune Vanemuise balletitrupp!!!

Wang on loonud väga keerulise ja nõudliku koreograafia oma balletile. Näis, nagu eriti meestest üritab ta välja pigistada tõeliselt palju. Võib-olla on naised lihtsalt võimekamad, et ei pannud seda nende puhul nii eredalt tähele või siis hoopis on võimekamad Vanemuise mehed, et neilt saab rohkem “nõuda”? Jäägu see koreograafi teada… Kohati tundusid, ja jällegi eriti meeste tantsude kombinatsioonides rõhutatult kiired ja kiirendatud liigutused ja see, mitte veel 100% sünkroonsus andis aimu, et tegemist on värske lavastusega, kus ka tantsud pole veel täiesti sisse tantsitud, ega “paika loksunud”. Samas eks muidugi sellise kõrgetasemelise trupi poolt tantsiti ka need praegu sellistena ära. Samas ei saa mainimata jätta, et naiste puhul ühes lõigus pöörete vahel ei tõstetud jalga näiteks ühtlaselt samale kõrgusele ning see oli silmnähtavalt segane hetk ka muidu ja väga heas vormis meeste… seda näiteks just eriti ühe trio-tantsu lõppedes maha lamama jäädes, hingeldasid kõik 3 nii, et keha vappus… see ongi see selline ülikiire koreograafia tulemus – Wangi tantsude äratantsimine nõuabki lisaks tehnilisusele ka väga head võhma. Kuigi tegelikult need ebatasasused sünkroonis ja ka mõnes muus osas tegelikult terviku vaatamist ei häirinud, see oli lihtsalt hind, mis tuli maksta, sellise nõudliku ja omapärase koreograafia teostamiseks. Tegelik taotlus oli ju ikkagi selgelt näha ja arusaadav. Mõnikord tulebki ja isegi raskusastme hinnaga ikkagi luua sedasi, nagu vaja. Usun, et see arendab ka neid kogenud tantsijaid ning on just sellepärast kindlasti huvitav ning raske tantsija enda jaoks ka tantsida iga kord uuesti.

Tõin siin oma tekstis ka “numbreid” meelega välja, sest matemaatilisust avastasin nii lavastuslikkusest kui ka tantsuseadetest. Ja kui muidu ei reetnud need tantsud vähemalt minule asiaatlikkust, siis just matemaatiliste mängudega visati vast väike, peaaegu aimamatu vihje selle kohta. Kui näiteks tantsisid 6, siis eks jaguneti erinevate partiidega ka 3 + 3, aga mõnikord ka 4 + 2, ent ometi säilis tasakaal või siis oli just nimme saavutatud huvitav tasakaalutus, mis mõjus ka visuaalselt põnevalt.

Visuaalsest kontseptsioonist lavastajaöös rääkides, näis alguses tänu koorile mõeldud trepistikule kuidagi see lavapealne sugugi mitte “lage”, nagu lavastuse pealkiri viitab. Kuigi proppe siin ju rohkem polegi… on inimesed, kellest moodustatakse nii meri kui mäed ja muidugi lained, lained, lained… aga ka lendleva liivaga saared (viidates tantsijate kostüümidele)… Ühel hetkel muutub ka see trepistik “laineteks”, mis nagu piibellikult kaheks lüüakse… aga sinna lainete vahele ei saabu mitte 1 jumal – vaid mitu tantsijat… Selles stseenis punaste joonte tõmbamine sinna vahele, see jäi minule ebaselgeks… piirangud, mida ise endale seame, aga ei oska neid eest võtta – kuniks tuleb keegi teine ja meid vabastab? Kui seletused on otsitud, siis need ei ole tavaliselt õiged. Eriliselt ilusaks kujunes üks lõik lavastusest, mil keskmes olid ainult solist ja tantsijatest põhipaar. Selles oli suurest lavast hoolimata kammerlikkust ja sõnulseletamatut rahu ning ilu ja aimatavat üksindust.

Muusikajuht Martin Sildose dirigeeritud keelpilliorkester kõlas imeliselt ja nagu nuhtluseks jäin mõnikord nende muusikalisi avantüüre nautides liikuma mõtteradadel kuhugile hoopiski nendega kaasa ja kaotasin mõttelõnga tantsu jälgimisel. Video- ja valguskunst oli oluline osa kunstilisest taustast.

Leidsin sellest teatrielamusest ilu häältest, inimestest, kujunditest, kostüümidest, tantsudest ja muusikast, aga seda kõike neist eraldi. Tervikuna see etendus “minu jaoks” siiski ei olnud. Kõik kokku mõjus liiga kurvameelse ja isegi rusuvana. Mõjutusi on saadud Emily Brontë luulest, loodusest, Eestist ja koreograafi “lapsepõlve” Pekingist ja seda kõike võib siit ühel või teisel moel tunda. Ja ometi on mul kahju, et lauldi inglise keeles. Hiina ja Eesti võib-olla on teineteisele sarnasemadki mingites hingeseisundlikes kujundites, kui võiks arvata, sest see, mida ma vaatasin oli ühest küljest väga eestlaslik. Ja teatavas mõttes ka muusika, mis kõlas aitas sellisel tundel tekkida, aga teisalt jällegi, see keel oli võõristav ning viis vähemalt mind vaadates siiski Eestist kaugele ära, moorlandilikele Põhja-Inglismaa avarustele, kusagile, pigem Brontë Vihurimäe rajatutele, kivistele, lagedatele maadele…

Hinnang: 3 (loodan, et tekstist jäi kokku see tunnetus, mida mõtlesin – meeldisid erinevad komponendid, laulmise mõttes oli juba tase väga-väga kõrge, tantsutehnilises osas on veel kohati arenguruumi, kuigi koreograafia ise on põnev, huvitav ja väga nõudlik. Vaadates võiks valmis olla millekski tõsiseks, looduse pea pühalikkust võrdlemisi rasketes toonides esiletoovaks. Visuaalne pool on pigem lakoonilisem, aga omade kõrghetkedega, eriti meeldisid näiteks kostüümid. Ja alati, alati on mõnus näha Vanemuise balletitruppi, isegi kui kõik veel päris viimseni polnud viimistletud. See pigem näitab, et need on inimesed, kes seal laval tantsivad. Ja tantsivad nad ju väga hästi ja emotsioonetekitavalt. Kestis vaid 10 minutit üle tunni ja see oli ideaalne pikkus, sest nii jäi ühtlasi nii põhjamaiselt kui aasiapäraselt täpne, ilma liialdusteta, aga ka mitte liiga vähesaamise tunne.)

(danzumees.blogspot.com, 9.10.2019)