Läbi Viini metsade tagasi pere ja lähedaste juurde

Eva Kübar, Postimees

Vanemuise teatris esietendub laupäeval paroodia «Lood Viini metsadest», mille tegelaste kõrvus heliseb pidevalt üks valsimeister Johann Straussi kaunimaid armastuslaule, kuid see, mis nende sees toimub, on imelise heliga sügavas vastuolus.

Lavastaja Robert Annusele jäi Ödön von Horváthi näidend silma juba lavakooli ajal 20. sajandi draamatekste lugedes. Ja nagu ta ütleb, tundub talle, et see veider tekst võiks praegu, 21. sajandi Tartus uuesti kõlada.

Milles teksti veidrus seisneb?

Mõnes mõttes on see 1931. aastal kirjutatud tekst ju nagu vanaaegne näitemäng. Ühelt poolt paneb see oma rahvalike, kohati operetilike elementide ja lihtlabaste dialoogide ning argise tegevusega muigama – tegelasteks lihakaupmees, mänguasjapoe müüja, vana erukapten. Samas hakkavad kõik need elemendid kokku kõlama ja ma arvan, et kõnetavad vaatajat ka praeguses ajas.

Kuidas te näidendi tänapäeva Tartusse üle kannate?

Kuna ka autor ise kirjutab, et tegevustik toimub «meie päevil», valisime trupiga lähtepunktiks meie aja ja proovisime leida ühisnimetajaid, mis meid tollest vanast ajast kõnetaks. Meie rõõmuks tõstis majanduslangus ühel hetkel nii jõudsalt pead, et see hakkas üha rohkem näidendiga kokku minema. Ka «Lood Viini metsadest» kujutab ju 1930ndate majanduskriisi mõju inimeste mõtlemisele ja olemisele ühiskonnas.

Üks märk tänapäevast on kindlasti Valli baar, mida kasutate kujunduses.

Jah. Idee seda baari kasutada oli juba vana, aga kui nüüd tuli veel välja Valli baari film, vaatasime seda trupiga ja tõepoolest – see, millest räägivad sealsed tegelased, on kaude paljuski seesama tekst, mida kirjutas Horváth 1931. aastal. Inimlikud asjad korduvad.

Millised on teised märksõnad tänapäevast?

Teine asi on muusika, Horváth kirjutas kogu loo ju Johann Straussi «Lood Viini metsadest» ainetele – see oli tol ajal absoluutne popmuusikaklassika. Oluline ongi see dissonants, mis tekib kõige suurema, armastuse ülimat andumist tähistava ja tol ajal kõigil Viini tänavanurkadel ja ballisaalides kõlanud armastuslaulu ning inimestevaheliste suhete närupoole vahel.

Kuna aga toonased armastuslood ei ütle minu generatsioonile mitte midagi, on muusikaline materjal võetud tänapäeva suurimatest armastuslauludest. Kuulasime trupiga ja tegime ka ise palju populaarset armastusmuusikat ning valisime lõpuks välja lood, mis olid sõnumi poolest kõige paremad.

Miks on kogu muusika inglise keeles?

Mulle tundus, et materjali enda võim väheneb, kui ma selle täielikult eestindan. Eesti hitid tunduvad mulle liiga äraleierdatud ja annavad võib-olla liiga «oma» maitse külge, suurtes armastuslauludes on armastus universaalne. Ei teki seda tunnet, et ahaa, see on ju Tõnis Mägi, minu naaber, ükskord me käisime koos kalal.

Rääkisite enne labastest dialoogidest, mis moodustavad siiski üksnes näidendi pealispinna. Milline on see teine, sügavam plaan?

Elu lihtsus ja pillamine, ei tegeleta üldse küsimusega, mis on elu ja kuhu me läheme. Pillamine ja elu nautimine võib viia selleni, et ühel hetkel tunnetatakse väga traagiliselt, et kõik on kaotsis, elu on elamata ja inimesed nägemata. See inimlik tasand on minu jaoks kõige olulisem.

Sõnum oleks siis rõhuda rohkem vaimsetele väärtustele?

Pigem näha oma lähedast inimest ja oma peret. Pillamine on üks lahend, aga sõnum on, et kui sa ei näe ümbritsevaid inimesi või ei oska neid hinnata, pidades muid asju tähtsamaks, võid ühel hetkel kaotada midagi, mis on tegelikult kõige tähtsam. Pere, lähedased ja andestamine on see, millest siin loos ilma jäädakse ja mida otsitakse. Materiaalsus tapab hingelisuse ja läheduse.