Lääne serva poisid seekord Tartus

Miks lavastatakse ja loetakse selliseid teoseid nagu “West Side Story” ja “Pal tänava poisid” üha uuesti? Sest need on lihtsalt igihaljad lood elust enesest. Pöördume nende juurde üha tagasi, sest pole nende juurest ära pääsenudki.
Mõlemad lood – nii see, mille lavastas Ain Mäeots äsja Vanemuises, kui ka Aare Toikka lavastatu VAT Teatris – laulavad kurba, aga tõelist laulu kampadevahelisest ärapanemise tarbest. Inimloomade muu loomariigiga sarnaselt omasest olelusvõitlusest.
Ju lavastajadki teevad oma tööd, mis uuesti ja uuesti ammu kuulsate tekstide ja meloodiate juurde toob, ürgsest tungist. Et teistele seletada, kui lihtsalt ja julmalt asjad siinilmas on seatud. Ja et varasematele lavastajatele oma isikliku ürgande ja kutsutuse-seatusega ära teha.

Efektselt rusuv

Vastne “West Side” ei konkureeri siin ja praegu niivõrd nende versioonidega, mis Bernsteini muusikalist Eestis varem lavadel olnud. Pigem rivaalitseb Mäeots Andres Dvinjaninoviga, kes lavastas Nukuteatrile Tallinna Linnahallis “Grease’i”, mis on laserplaadi tõttu küll pähe kulunud meloodiaid tulvil, ent mis pole paraku samavõrd klassikaline kui “West Side Story” ega sedavõrd dramaturgiliselt dramaatiline.
Dvinjaninovi kangelastegu oli väga hea lavastus, vaatamata sellele, et lugu ei olnudki ju. See oli parem töö kui film Travoltaga. Mäeotsa kangelastegu aga on selles, et uus variant ebaõiglusest ja paradoksidest kubisevast kurbloost pole saanud imal. Pigem on see humoorikalt ehe ja efektselt rusuv. Kui on konflikt, tunneme omaenese elu ära. Elame kaasa ja läbi. Saab kergem, sest teistel on samuti jamps ja ebaõiglased haiget – kuni surmasaamised.
Vanemuise teatris esietendusel viibinud teoloog-näitlejanna Malle Pärn meenutas nostalgiliselt seda Lääne serva varianti, mida mäletavad need, kes eelmise sajandi 60ndate keskel juba olemas olid. Kellest paljude elu see tollal enneolematu muusikal muutis või… tekitas. Tean oma kogemusest.
Malle aga ütles: “See, et niisugusel ajastul tuli meie lavale Ameerika elu, oli kolossaalne. Veel vapustavam oli, et seal keelatud maal osutus kõik olevat täpselt samamoodi, nagu oli meil. Ja mis kõige rabavam – on tänapäevani täpselt nii nagu siis ja veel varem olnud aegadel.”
Süütute surm. Tahtmatud tapmised. Afektne mõrvariks saamine oma ülima positiivsuse kiuste. Keelamatud armumised. Mõistetamatu mõistmised. Oma väiksuse kahetsemine juba samal hetkel, kui kokkuleppelisest väiksusest ajendatud töllakus sooritatud, aga alati on hilja. Alati on maailm täis petetud armastusi ja murtud südameid. Seejuures enamasti asjata. Ja kangesti armas on, et maailmas on samal ajal olemas ka selline konserveeritud lapsikus, mida kannavad nii päris- kui lavakujudena Hanna-Liina Võsa ja Koit Toome. Oma pikaleveninud lapsepõlvedega kehastavad nad otsekui lubadust, et igavene lapsepõlv on võimalik.
Pal tänava poisid ei pruugi raugastuda ega Lääne serva omadest matsakad latiinomatroonid manduda, kui neisse on programmeeritud nii üdini ulatuv lapsemeel. Heas ja värskes, mitte infantiilses mõttes.

Tunnustus Sillamaale

Muusikaliguru Georg Malvius ütles, et viib Koidu ja Hanna-Liina järgmiseks Helsingisse peaosadesse 80ndate muusikali “Hairspray”.
“Loomulikult jätan neile aega ka Tartus mängimas käia,” lubas Malvius. “Ja loomulikult usun, et osal inimkonnast on aegade lõpuni tarvidus kvaliteetselt nutta – Vana Baskini Teater on pakkumine selle teise osa jaoks, kellel on tarvidus naerda ja vanade nostalgiliste juutlikult hõrkude naljatustega kokku hoida. Tunnustamist väärt käik Baskini poolt minu meelest.”
Erilist tunnustust väärib Lääne külje loo naerdes nutmise asjus minu meelest Janika Sillamaa töö. Nii laulja, näitleja kui tantsijana. Selles, et auga välja teenitud fantastiline karakterroll Aidana jäi piisava meediatunnustuseta, on ilmselt süüdi Elton John – kui Giuseppe Verdi juba ühe “Aida” kirjutas, ei tohtinud teine mees teist, veel vingemat luua. Ja teise teose nimiosalist ei võinud piisavalt tunnustada.
Ikka see Pal tänava poiste fenomen. Küllap saab Janika oma loorberid Anitana, mis on seni nähtutest parim paradokside ja noorelt vananemise lahendus. Lein ja armastus, vihkamine ja poolehoid – võimsalt esitatud ja kummardus talle!
Lavastuse kui terviku puhul tuleb teha kummardus Mäeotsa missioonitundele, millega ta segab erizhanrilise teatri kõik väljundid. Lauljad tantsivad ja näitlevad. Tantsijad näitlevad, neist eriti mõjusalt Marika Aidla, kelle kõrval võiks olla Oleg Titov, särav siberlane, kes Vanemuisest pensionile ehk siis Ugalasse teise noorusse saadeti.

Kujuteldamatult sügavam

Kui nüüd ära rääkida, kes laulab selles muusikalis üht lummaivamat laulu “On üks paik me jaoks”, mis on ajalukku läinud Helgi Sallo ja Harri Vasara duetina, siis on tulevaselt publikult küll üllatus ära võetud, ent Mäeotsa lahendus on shefimast shefim. Naispolitseinik Karmen Puisi kehastuses. Sinised inglitiivad seljas. Sõnu polegi vaja.
Sõnu ei julge teha Ain Mäeotsa nii totaalselt heleda leegiga põlemise kohta, nagu tal praegu käsil. Alles vallandus vaimne kangelastegu “Salemi nõiad” tema lavastatuna. Alles sai Tartu aasta tegijaks. Nüüd selline kogupauk, mille lõppedes ei suutnud Tartu kenad kodanlased kuidagi jätta püsti seistes aplodeerimata.
Arvan, et Pärnust hakkavad loendamatud bussid või vähemalt autod Tartusse elamuse järele veerema. Lavakujundus veereb samuti ratastel oma paljukülgseid avanemisi pakkudes, nii et kooskõla ja sõnumivahetus siin- ja sealpool rampi on täiuslik.
See on kujuteldamatult sügavam, kui pealispind eeldada lubaks. Lubatagu muusikalis sügavusi näha ning neid kinni püüdes südamest naerda ja nutta. See pole odav. Nii, nagu meie enese elu nii lääne- kui idaservas on kõike muud kui odav. Tunnustagem üksteist, kui kõik me oleme endast tööd ja loomingut paisates oma parima andnud.