fbpx

Kuum Texase poiss paneb tartlannadel südame kloppima


Vanemuise esitantsija Brandon Alexander on omandanud ülikoolilinnas kultusliku staatuse.

Mõni nädal tagasi tuli ETV „Klassikatähtede” saates osalejatel näidata oma oskusi koostöös teiste kunstide esindajatega – näitlejate, akrobaatide, valguskunstnikega. Viiuldaja Linda-Anette Verte pidi tegema koostööd elukutselise balletitantsijaga, kuid sugugi mitte mõne õrna portselanist baleriiniga. Noorel muusikavirtuoosil tuli tele-eetris olla hea partner Vanemuise teatri esitantsijale Brandon Alexanderile (31).

Nii mõnigi Tartusse harva sattuv inimene võis esialgu imestada. Jah, tõepoolest on just Emajõe Ateena balletitrupi eesotsas mustanahaline tantsija. Mees Ameerika kõige isepäisema ja traditsioonilisema mainega osariigist – kauboikaabusid ja -saapaid eelistavast, tugevalt konservatiivide poole hoidvast Texasest.

Tartu teatripublikus ei tekita Brandon enam ammu imestust. Teda imetletakse.

Möödunud aasta kevadtalvel käisin vaatamas Vanemuise balleti praegust hitt- lavastust „Don Juan” ja pärast etendust oli garderoobis kohe selge, keda publik sealt otsib.

„See polnud küll õige värk,” alustas üks daam minu ees. „Jah, laval polnud ju üldse tema,” lausus teine naine, viimast sõna eriti rõhutades. „Käime teda iga kord vaatamas,” liitusid vägagi teadlike nägudega naised kõrvaljärjekorrast.

Õige värk oli puudu, sest lõppenud etenduses esines Brandoni asemel noorem tantsija, aga naised olid tulnud vaatama meest, keda reklaamitakse etenduse plakatitel.

„Tõesti või!?” naerab Brandon, kui talle aasta tagasi garderoobijärjekorras kuuldut vahendan. „Kui ma esimest korda ise etendust vaatasin ja saali jalutasin, siis oli küll pilke, mis vaatasid mind segaduses,” meenutab ta isegi naerdes.

„Don Juani” etenduse afiššidega, millel Brandon istub, salakaval pilk silmis, sulandudes peaaegu ühte teda ümbritseva tumeda taustaga, on seotud üsna naljakas lugu. Nimelt kui Vanemuise teater etenduse välja kuulutas ja „Don Juani” plakatid linna peale üles pani, hakkasid need tahvlitelt ja tulpadelt kaduma. Inimesed viisid neid massiliselt endale koju.

„Teater pidi panema Facebooki koguni ametliku teate: palun ärge võtke üles riputatud postreid maha, neid saab teatrist osta,” meenutab Brandon.

Plakatite ootamatu menu tabas nii teda kui ka teatrit täiesti ootamatult. „Esiti ei osanud ma isegi arvata, kas tegemist on hea või halva reaktsiooniga. Mõtlesin, et mis see küll tähendab, sest sellist asja polnud enne juhtunud! Isegi teater ei teadnud, mis toimub!”

Nüüd juba kuuendat hooaega Vanemuises publikut hullutav tantsija on pärit Texasest Houstonist. Ta on pere vanim laps, kel on veel õde ja vend. Brandoni Tartusse toonud karjääris ongi teistest natuke rohkem „süüdi” õde, kes võttis koolis tantsutunde.

Õnnetähe all sündinud

„Ühel hetkel mõtlesin, et võiksin ka seda teha. Ja see jäi külge. Ei teagi täpselt, kuidas see juhtus, aga umbes aasta pärast ütles õpetaja mu emale: teie pojal tundub annet olevat. Kohe pidid tulema balletikooli katsed ja ta soovitas, et võiksime proovida. Alustasin 11-aastaselt ja balletikooli läksin 12-aastaselt pärast katseid.”

Seda, et balletitantsust sai Brandoni jaoks ajapikku elukutse, soodustasid mitu õnnelikku asjaolu. Kasvõi tõsiasi, et õpingute vältel leidus tema jaoks ikka stipendium, mis aitas balletile keskenduda. „Sain pea alati mingit stipendiumi – see ei pruukinud tingimata katta kõiki kulusid, aga perel ei tulnud mu õpingute eest hiiglaslikke summasid maksta,” ütleb ta.

Ja teiseks – nii uskumatu kui see ka pole – tuli talle kasuks üldiselt konservatiivseks peetavast Texasest pärit olemine. Nii mõnigi kuulus Ameerika trupp ei kujutanud mustanahalist tantsijat näiteks „Luikede järve” peaosas veel mõni aasta tagasi ettegi. USA auväärseimaks balletitrupiks peetav American Ballet Theatre nimetas näiteks mustanahalise baleriini esisolistiks esimest korda alles 2015. aastal.

Ei mingit kõhklust

„Mul vedas, et olen pärit väga mitmekultuurilisest linnast. See karjäär ei paistnud mulle sugugi võimatu, sest meil oli igasugustest rahvustest ja eri nahavärviga tantsijaid. Väärtustati annet, mitte päritolu. Näiteks oli meil Houstonis üks Kuubalt pärit eriti särav tantsija – Carlos Acosta (hilisem Londoni kuningliku balleti staartantsija – toim). Samuti tantsis Houstonis esimest korda mustanahaline priimabaleriin. Ja see juhtus 1990-ndatel Texases!” rõhutab Brandon õhinal.

Pärast kooli lõpetamist tantsis Brandon paar aastat Chicagos Joffrey Balletis ja pärast seda New Yorgi osariigis Rochester City balletikompaniis. Saatuslik kohtumine, mis ta Tartusse tõi, leidis aset ühel New Yorgi balletikonkursil, kus Brandon jäi rääkima Vanemuise priimabaleriini Hayley Blackburniga.

„Ma ei teagi, kuidas see täpselt juhtus. Neil konkurssidel suhtled ikka paljude inimestega, uurid, kust nad tulevad, mida räägivad. Ja ma otsustasin proovida. Osalesin kahel konkursil Saksamaal ja ka siin Vanemuise omal. Niimoodi saingi lepingu.”

Ta ei mäleta, et oleks enne Eestisse tulekut kõhelnud. „Ei, suhtusin sellesse kui uude seiklusse. Jõudsin siia, kõik olid nii kenad ja sõbralikud ning leidsin, et miks mitte!”

Eestis ja Tartus oli hulk asju, millega Brandonil tuli harjuda. „Suurim erinevus oli selles, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. USA-s kõik naeratavad üksteisele ja teretavad, isegi kui nad üksteist ei tea. Ameeriklased on mõnikord isegi ülemäära viisakad, seevastu eestlased reserveerivad oma soojuse inimestele, keda nad päriselt tunnevad, oma sõpradele ja perele,” on ta tähele pannud.

Ja rõhutab üle: „Kui eestlane suhtub sinusse tuntavalt soojalt, siis on see nii ka päriselt.”

Teiseks on ta täheldanud, et Tartu-suguses linnas käivad asjad aeglasemalt kui Ameerika suurlinnades. „See võib olla mõnikord kaunis rahustav ja paneb isegi asju rohkem hindama. Kui satun nüüd jälle USA-sse, võtab sealse tempoga harjumine aega. Kust küll kõik need inimesed äkki välja on ilmunud?! Mida nad teevad?” naerab ta.

Jahe ilm sai omaseks

Kuue Vanemuises veedetud hooajaga on ta jõudnud harjuda isegi palavast Houstonist hoopis jahedama Eesti ilmaga. „Nüüd on küll nii, et iga kord, kui lähen koju, on asi vastupidi. Mõtlen, kui kuum seal on, ja võtab aega, enne kui sealse kliimaga uuesti harjun.”

Teise nahavärviga inimestesse vaenulikult suhtuvate skinheedide tõttu on Eesti akadeemilise elu keskus Tartu omandanud halva kuulsuse. Ent Brandoni kogemus ütleb, et asi näib olevat kõvasti paremaks läinud.

„Ma pole seda [rassiviha] näinud ja see pole mind õnneks isiklikult puudutanud. Tean, et enne minu tulekut oli asi hullem, aga nüüdseks on tasapisi paranenud. Kindlasti on veel palju arenguruumi, kuid mis puudutab kõikvõimalikke teistsuguseid inimesi – ka teise nahavärviga inimesi, kes siia elama tulevad –, siis on Eesti ju ikka veel noor riik. Siin tekib aina rohkem võimalusi erinevate inimeste jaoks. Võtab lihtsalt aega, et harjutaks teistsuguseid inimesi nägema,” arvab Brandon.

Alasti julgustükk

Ta lisab omalt poolt soovituse mitte uskuda liiga palju seda, mida telerist näidatakse, vaid rohkem inimesi endid tundma õppida. „Lõpuks nõuab see mõlemapoolset respekti. Eks inimesed, kes tulevad teistest riikidest, peavad kohanema ja siinse riigi kohta teadmisi omandama. Aga siinsed inimesed võiksid samuti tahta teada rohkem neist, kes siia kolivad, ja mitte arvata üht või teist lihtsalt selle põhjal, mida nad on telerist näinud.”

Tööst vabal ajal meeldib Brandonile kohvikus või kinos käia, aga veelgi rohkem kodus Netflixi vahendusel uuemaid krimiseriaale vaadata.

Brandon tunneb, et Tartu ja Vanemuise publik on ta omaks võtnud.

„Päris täpselt ma ju ei tea, aga niipalju kui olen saalis olnud inimestega rääkinud, on suhtumine olnud hea. Tean, et siinne publik armastab truppi kui tervikut, sest on saanud lemmiktantsijaid pidevalt laval nähes nendega heaks tuttavaks. Mõnikord saan teatris käinud inimestelt, kellele etendus on väga meeldinud, lilled või sõnumi ja see on alati väga meeldiv.”

Kui tulla tagasi „Don Juani” ja Tartu naiste elevuse juurde, siis pärast esietendust levis linnas kulutulena kuuldus, et Brandon tegevat julgustüki ja astuvat ühes stseenis lavale suisa kehakateteta. On sellel jutul alust? „See on mingil määral illusioon, aga enamjaolt küll tõsi,” annab ta naerdes mitmeti mõistetava vastuse.