Loe

Kuuleme Diderot, mõtleme filosoofia?

Postimees

Kuigi žanrimääratluseks on filosoofiline komöödia, tuleks «Vabamõtlejat» käsitleda siiski pigem kui komöödiat. Ja komöödia iseenesest ei ole ju halvem žanr kui draama. Komöödiat on tihti palju raskem lavastada. Pole kerge teha nii, et nali jääks alles ka pärast pikka prooviperioodi ja jõuaks publikuni. Nali kulub. Ja kui ta ei ole värske, siis on teda raske tabavalt mõjuma panna.
Mitme eelnevalt «Vabamõtleja» kohta ilmunud artikli põhjal võib jääda domineerima arusaam, et nii näidend kui ka lavastus tegelevad nii tõsiste teemadega nagu vabadus ja moraal sügavamalt kui mõni tavaline komöödia. Ja et vaatajale esitatakse eksistentsiaalselt olulisi küsimusi.
Eric-Emmanuel Schmitti näidend on küll vaimukam ja teravam kui mõni lihtlabane salongikomöödia, kuid ei tasuks unustada selliste tekstide salakavalust. Nimed Diderot, Voltaire, Rousseau ei tee veel asja filosoofiliseks.

Klišeefilosoofia

Esitatakse mõningaid filosoofiasse kalduvaid teemasid, kuid nendesse süvitsi ei minda. Diderot’ mõttemaailma avamisega see näidend ei tegele. Sellist filosoofiat nagu «Vabamõtlejas» on võimeline haarama ka vaataja, kes ei pruugi selles vallas olla teab kui haritud. Tegemist on suurelt jaolt klišeedega. Klišee klišee otsas.
Paralleeli võiks tuua pikalt Vanemuise repertuaaris olnud lavastusega «Mesimees». Charlotte Jonesi näidend näis sisaldavat samuti teaduslikke teemasid nagu mesindus ja astrofüüsika, kuid astrofüüsika ei tähenda ju vaid musti auke, sfääride muusikat ja suurt pauku.
Pseudoteadust esitatakse teaduse pähe, ja et olla mõjuvam, nimetatakse seda kõike psühholoogiliseks draamaks, kuigi tegemist on komöödiaga.
Näitekirjanik Schmitti teksti tugevaim külg on võimes tajuda ise neid klišeesid ja selle kaudu suhtuda irooniliselt oma teksti. Diderot, tema suhted naistega, entsüklopeedia on vaid aluseks.
Diderot’ lugu Schmitti näidendis on ju eelkõige siiski fiktsioon. Madis Kalmeti lavastuses aga jääb just irooniast puudu. Koomikat ja tõsidust on tahetud viia vägisi tasakaalu, mille tõttu ei ole enam naljakas ega tõsine, vaid kohati piinlik.
Kui esimene vaatus kulgeb peamiselt mängulises ja groteskses võtmes: Diderot (Jan Uuspõld) ja erinevate naiste suhted, pinged ja flirt nende vahel, siis teises vaatuses minnakse ootamatult «psühholoogiliseks».
Portreekunstniku Anna Dorothea Therbouche’i (Helena Merzin) monoloogi naiste ja meeste suhetest on lavastaja püüdnud panna kõlama kui kogu tõde naise olemusest. See kõlab aga haledalt ega veena.

Nõuame irooniat!

Pole tabatud autorile omast irooniat. Diderot’ ja Therbouche’i vahel on oluline pigem mäng, üksteise ületrumpamine, naljatlemine. Tegemist ei ole romantilise armastuse äratundmisega.
Halvas mõttes šokina mõjub lavastuse lõpp, kus Diderot ja Therbouche kirglikult suudlevad, nende kohal langevad valged A4-lehed ning kõlab imal armastuslaul. See võiks mõjuda irooniliselt, aga ei mõju, kuna lavastuslikult pole enne antud sarnases võtmes esitatud vihjeid.
Kui lavastaja tahtnuks psühholoogilisust, pidanuks valima teise materjali. «Vabamõtlejast» võib Vanemuise repertuaaris saada päris vaimukas komöödia, kui mõni koht lavastuses üle vaadata ja lasta koomikal täies hiilguses esile tulla, unustades pseudofilosoofia.

Uuslavastus
Eric-Emmanuel Schmitt
«Vabamõtleja»
Lavastaja Madis Kalmet.
Osades Jan Uuspõld, Helena Merzin jt.
Esietendus 15. veebruaril Vanemuise teatris

21.02.2006