Kuratlikud kireleegid lõõmasid Alatskivi lossi pargis

Kadri Selge, Tartu Postimees

Tartlasena on hea tõdeda, et koduteater on end viimaks ometi suutnud tõestada suviste suvelavastuste valiku ja realiseerimise võimekuses.

Mängupaiga otsingutel koduõuelt väljaastumisedki on olnud kaalutletud, õnnestunud ja kusagil kõrgemal pool ehk õnnistatudki.

«Taarka» Setumaal, «Võimalik kohtumine» Pädastes ja sellesuvine «Vihurimäe» Alatskivi lossi pargis pole olnud pelgad amokijooksud looduskaunitesse kohtadesse publiku kohalemeelitamise eesmärgiga. Koht ja mängitav materjal on olnud omavahel võrdses dialoogis, ilma et üks püüaks teist üle trumbata või siis vastupidi, viimast endaga kaasa lohistada, vägivaldselt endaga siduda.

Ajahambast puretud, ent oma endist hiilgust õhkava Alatskivi lossi õu on «Vihurimäe» lavastamiseks tõeline pärl.

27. juunil Alatskivil esietendunud Emily Jane Brontë «Vihurimäe» oli libedale teele minek, sest ebaõnnestumise võimalus oli romaani müstifitseeritud, gooti kirjanduse õõvastustust tekitava atmosfääri tõttu kahtlemata suur.

Romaani armastus-vihkamine-kättemaks piiride kompamine ja tajumine on proovikiviks nii lavastajale kui ka näitlejatele: iga teose ala- ja enese ülehindamine võinuks tuua kaasa ühe järjekordselt igava armastusloo esitamise.

Hea investeering

Ilmselt on lavastuse üheks õnnestumise põhjuseks projektiteatri põhimõtete kasutamine. Küll Vanemuise egiidi all, on kokku pandud Eesti teatrimaastikul oma brändi auga välja teeninud tegijad. Roman Baskin ja Marko Matvere on nimed, mis juba iseenesest publikut kohale meelitavad.

Tuleb tõdeda, et Vanemuise seekordne lavajõududesse investeerimine tasus end küll ära.

Teiseks õnnestumise põhjuseks peab pidama John Davisoni ühtlast dramatiseeringut.

On see armastuse, vihkamise või kättemaksu lugu? Ilmselt kõike korraga ja enamgi veel ning Matvere Heathcliff suudab kõik need ühendada ja jõuliselt välja mängida.

Ta on Kurat ise, kelle iga hingetõmme külvab üleloomulikku kaost ja kelle soontes tuksleb vere asemel pulbitsev laava.

Ja ometigi õhkub temast ühtmoodi nii seksapiilsust kui ka hirmusegust vastikust, mis tõmbab ja tõukab inimesi tema poole ja temast eemale.

Põrguks elatud elu

Matvere Heathcliff annab vägivallale uue tähenduse ja mustale huumorile uue dimensiooni – maapealne ja hauatagune vahetavad kohad.

Ta elab oma elu enda ja teiste jaoks põrguks, samas oodates vägivallast ja vihast räsitud hingele lunastust hauas armastatu kõrvale maetuna.

Matvere mängitud tegelane on sama äkiline kui äike, paheline kui põrgusigitis ja veetlevalt uhke kui lagendikul ringi tormav metsik hobune.

Niisama taltsutamatu loomuga on ka Heathcliffi armastatu Catherine (Helena Merzin), kes ühendab oma tegelases nii kärsitu lapse kui ka femme fatale.

Ta on ilus ja habras, samas jõuliselt jonnakas, püsimatu ja järeleandmatu.

Kui kohatine liigneurootiline käitumine välja arvata, ei teki kahtlustki, et Merzini kehastatud naine tähendab hukatust teda ümbritsevatele meestele.

Siinkohal on hea tõdeda, et Merzin on vanemuislane, kelle nüansirikkus just viimastel aastatel on jõudsalt avardunud ja tänuväärseid rollilahendusi andnud.

Siinkirjutaja sisemise aplausi pälvis ka Riho Kütsari Hindley, kelle emotsionaalne ja füüsiline pagas olid võrdväärsed peategelase omaga – niisama veenev vihas ja üleolekus kui ka abitus allakäigus.

Kui midagi «Vihurimäes» hakkas häirima ja vaatajanaudingut kokku jooksutama, siis oli see liigne kordamine ja venitamine lavastuse lõpusirgel.

Noorte elujaatus

Heathcliffi vihkamise ja kättemaksu teema korrutamised muutusid monotoonseks, sest uus põlvkond (noor Cathy ja Hareton (Ott Sepp)) oli sellest vanast vaenust välja kasvanud.

Või oli siis asi selles, et rõhuvast ja lämbest õhust paksus atmosfääris ekspluateeriti liiga pikalt ja pealetükkivalt noorte elujaatavat suhtumist minevikku.

Aga mis sest kirjatükistki siin venitada; suvine teatrivorm on taaskord oma eluõigust- ja jõudu tõestanud.