Kuninganna Mabi mängukannid


Vanemuise balletitrupp tähistab alanud hooajal oma 80. aastapäeva. See teekond on olnud väga värvikas, rikas põnevatest koreograafidest, eriilmelistest ja isikupärastest tantsijatest ning huvitavatest koreograafilistest katsetustest.

Koreograaf-lavastaja Petr Zuska loodud „Romeo ja Julia“, mis jõudis esimest korda lavale 2013. aastal Tšehhi Rahvusballetis, annab kinnitust Vanemuise balletijuhi Mare Tomminga järjekordsest julgest valikust. Värskes lavastuses otsitakse kehakeele kaudu uusi värve ja lahendusi sajandeid maailma köitnud armastusloole.Zuska koreograafiast ja lavastajatööst on saanud kokku mitmekülgne ja hoogne nüüdisballett, mis põhineb kihistunud tunnetusel ja toimib kui inimhinge draama. Kohati on see paljukihilisus küll raskesti jälgitav ja hajutab vaataja tähelepanu. Draamaballett nõuab tantsijailt läbimõeldud tegelaskujude loomist ja näitlejameisterlikkust.

Koreograaf on tõstnud esile suhte reaalse ja irratsionaalse vahel. Laval on ühtaegu nii oma elu elavad reaalsed tegelased kui ka neid mänglevalt juhtiv unenägude ja varjude riigi kuninganna Mab, kes keerab ümber sõrme mitte ainult luust ja lihast noored armastajad, vaid ka vend Lorenzo ehk jumalamehe enda. Ajamõõde on etenduse vältel muutuv: kord seisatatakse, kui kuninganna Mab treib saatuslikel hetkedel oma manipulatsioone ja riukaid, või siis liigutakse hoogsalt ja dünaamiliselt edasi, kui reaalsed sündmused kappavad metsiku kiirusega. Kogu lavastuses on tajutav eelaimdus, et midagi pahaendelist on teoksil ning surmahingus käib eluga kaasas iga hetk, on kohal siin ja praegu. Seda tunnetust kannab eelkõige empaatiline vend Lorenzo, kelle kõige paremad kavatsused jooksevad kuninganna Mabi tahtel liiva.

Lavakujundus ja kostüümid ei toonita ühtegi kindlat ajastut, vaid jätavad vaatajale võimaluse tuua tegevus kas või tänapäeva – Romeoid ja Juliaid kohtab ju praegugi. Lavategevuses on aeg-ruum samuti abstraktne, teisenedes hetkega. Tihe ja pildirikas valguskujundus annab lavale atmosfääri ja lisab varjundirikkust.

Koreograafia on mitmekülgne, tasandid vahelduvad, meeldejäävalt palju on pöördeid ja piruette. Trupi esitatud rahvastseenid ja peategelaste duetid on emotsionaalsed ja elavad, olgu siis liikumine sünkroonne või rütmistatud sümfonismi võtetega.

Tegelaskujude koreograafiat mõtestades tekib küsimus, kuidas ja milliste vahenditega eraldada teineteisest reaalset ja irratsionaalset. Kuninganna Mabi tantsu ja tegevuse aegu seiskub teistel laval olijatel aeg, ent Mabile seatud koreograafia, mis on rikkalikult plastiline, mõjub üdini maiselt – hööritatakse naiselikult puusi ja flirditakse publikuga. Tarasina Masi on väga plastiline ja huvitav tantsija, kuid selles rollis maine, lihast ja luust naine, kes külvab enda ümber kindlakäeliselt segadust.

Zuska lavastuse kõige dramaatilisem tegelane vend Lorenzo on keerulises olukorras. Talle pole eriti antud aega siseeluks, pigem on ta kuninganna Mabi pillutatud heitunud jumalamees, kelle head soovid ja usk pannakse tõsiselt proovile. Jack Trayleni loodud tegelaskuju on nüansirikas, temast hoovab kummituslikku õudu. Ükskõik kuidas ta ka ei püüaks luua endas ja enda ümber tasakaalu, tema senine arusaam elust ja surmast on pööratud pea peale, sest selja taga hiilib kuninganna Mab, kes ei jäta midagi juhuse hooleks. Vend Lorenzo sisedraama lõpeb jumalamehe tahte vastaselt noorte traagilise surmaga, kuid tal endal tuleb selle valusa kogemuse ja hingepiinadega edasi elada.

Kui Shakespeare’il on põhirõhk kahe perekonna konfliktil, siis Zuska lavastuses on see taandatud teisejärguliseks. Capulettisid tantsib nais- ja Montecchi­sid meesrühm ning nad teevad kõike koos: jagelevad omavahel, tantsivad ballisaalis, kus formaalsest suhtest kasvab välja erootiline tants. Keskne kon­flikt sünnib hoopis vanemate ja noorte kemplemisest maskide üle: nii Romeo kui ka Julia keelduvad kandmast maske, sest need sümboliseerivad nende suguvõsa välist väärikust, ülbust ja kahepalgelisust. Selles põlvkondande konfliktis keelduvad noored vanemate jäigast ennasttäis hoiakust ning püüdlevad iseenda, puhta armastuse ja inimlikkuse poole.

Romeo ja Julia, kes selles redaktsioonis muutuvad peategelastest hoopiski kuninganna Mabi mängukanniks, on lavastaja tahtel arhetüüpsed armastajad. Nende koreograafiast leiab kauneid ja meeldejäävaid hetki. Eriti rõdustseeni õrnus, kui Julia kõnnib rõdul ja Romeo selle all puudutab ta samme – lihtne ja ehe hetk. Noorte suhe on aga ennekõike tormiline ja kirglik, esimesest pilgust teineteise leidmine. Sügavaks armastuseks ei jõua see kasvada, selleks pole antud neile lihtsalt aega. Hayley Black­burn ja Alain Divoux on laval justkui teineteisele loodud: nende duetid on kirglikud ja dünaamilised, pakatavad esimese lapseliku armumise ülevoolavast energiast.

Dünaamiliselt ja eluliselt mõjub Mercutiole loodud koreograafia – Matteo Tonolo tantsib orgaaniliselt ja emotsionaalselt vastandina Tybalti sirge ja kange, lausa jäise olemusega. Tybalt Jack Anderson Gibbsi esituses on see, kes kannab oma suguvõsa maski pikemalt mõtlemata, väärtustab igivanu traditsioone ja nõuab seda ka Julialt.

Sedapuhku on tegemist kolmanda „Romeo ja Julia“ tõlgendusega Vanemuise balletilavastuste väärikas reas: 1946. aastal jõudis lavale Ida Urbeli ja 1993. aastal Mare Tomminga lavastus. Petr Zuska on andnud Vanemuise trupile väärt võimaluse tulla toime tiheda, koreograafiliselt rikka ning ekspressiivse lavastusega. Trupp mõjubki koos hingava tervikuna, keerulisi tehnikaid esitatakse vilunult, justkui oleks tegemist spontaanselt loodud tantsuga.

(Sirp, 02.11.2018)