fbpx

Kultuslavastus «Taarka» sai hüüumärgi sappa


«Täitsa kummaline, aga «Taarkast» on saanud teatritükk, mida paljud inimesed peavad lausa heaks tooniks vaatamas käia,» arutlesid pühapäeva hilisõhtul trupi näitlejad. «Et siis saaks pärast seltskonnas mõtlikul ilmel mainida: olen, jah, näinud… – oled kohe teiste tegijate seas tegija.»
Näitlejate arvamuse tõesuses pole põhjust kahelda. Mõneti on «Taarka» astunud samasse vakku kuhu «Eesti ballaadidki», mille äravaatamisest sai nagu staatuse märk: kui sa pole seda näinud, pole sind olemas.
Kui meedia mullusui «Taarka» kõrgele üles kiitis, ei olnud Obinitsa viival rajal mingilgi moel võimalik rohtuda. Sama kordus ka tänavu: saalid müüdi pungile. Sest, mis siin salata – «Taarka» oligi lihtsalt väga tugev lavastus, mida suisa lust ja rõõm vaadata. Seda isegi juhul, kui eestikeelne publik igast setukeelsest fraasist väga aru ei saanud.
Samas on folkloorse selgroo kõrval «Taarkas» viimne kui suveteaterdamise nipp kohal: lavaruumist kepslevad läbi nii sulnis suksu kui ka viimsel etenduskorral Sirjeks nimetatud valge kits. Viimane käitus sel suvel korralikult, seda ilmselt halastusest. Mullu otsustas valge iludus mõneks ajaks plehku panna ning tekitas sellega produtsendile korraliku paanikahoo. Kitsel lihtsalt tuli säändne tuju, mis teha.
Kuid ehkki «Taarka» tuleval suvel enam mängu ei tule, pole põhjust karta, et võru- ja setukeelse teatri kummardaja Ain Mäeots võetud kursilt kõrvale kaldub. Laseb edasi ja samas vaimus. Vähemasti taolisi lubadusi kõlas kõige viimase «Taarka» lõpupeol. Ning pole «Taarkagi» lugu igaveseks kadunud – filmiks läheb see kätte nii ehk naa.