Külliki Saldre: „Meisterlikkus sisaldab elu valu“

Kunagisest Draamateatri noorimast näitlejannast Külliki Saldrest on nüüdseks saanud Vanemuise draamatrupi väärikaim. 2022. aasta Eesti parima naisnäitleja tiitliga tunnustatud Saldre usub, et ühiskonnas toimuv, muu hulgas ühiskonna vananemine, peegeldub ka teatrilaval. „Vananemine ei ole nõrganärvilistele,“ reedab eatuna näiv näitlejanna naeratades sisemist tugevust.

Verinoore kuningannana „Hamletis“

Helsingøris, kus Hamleti loss asub ja kuhu satun septembri alguses, kümbleb otse mere kaldal (teisel pool väina on Rootsi, Helsingborg) keskaegne palee pleekinuna mõjuvas, kuid jätkuvalt soojas hilissuve päikeses.

Kuninganna magamistuba on tegelikult hubane. Keskaegsesse, paksude kiviseintega lossikambrisse toob soojust puitpõrand ja uhke, raskete eesriietega baldahhiinvoodi. Just siin toas ja lossis, teatriloo ühel kõige kuulsamal laval – Taanis Kronborgis – hargnes reaalselt näitekirjanduse üheks tüvitekstiks peetava Shakespeare’i „Hamleti“ tegevus.

Kuninganna magamistoa otsisin Kronborgis üles, sest mõni päev varem rääkisin Hamletist Tartus, Vanemuise ootamatult väikeses garderoobis Külliki Saldrega, kes meenutas, et temast sai selles draamade draamas kuninganna juba üsna vara, juba siis, kui ta alles lavakunstikateedris õppis.

„Esimesel kursusel mängisime läbi Hamleti ema magamistoastseeni. Eero Spriit oli minu meelest Hamlet. Mina Gertrud. Panso, meie kursuse juhendaja, ütles minu kohta siis, et esimene kakk on kerkima hakanud,“ meenutab näitlejatar.

Näoilmest on näha, et see mälestus toob midagi sooja meelde. Külliki lisab kiiresti talle omase ujeda tagasihoidlikkusega, et hiljem, juba diplomeeritud näitlejana, polegi „Hamletit“ ta elus olnud.

Panso koolist Draamateatri noorimaks

Lavakooli läks Raplamaal kasvanud Külliki üsna juhuslikult. Nooruses üsna väheseltsiv, läks ta pärast keskkooli esmalt Tallinna 2. tehnikakooli fotograafiat õppima. Et oleks selline üksinda tegemise töö. Aasta hiljem otsustas ta siiski katsetada sissesaamisega ka paljude unistuste kooli, lavakunstikateedrisse.

„Arvan, et tegin seda ikkagi huvi pärast, et ma hiljem end ei süüdistaks, miks ei katsunud,“ mõtiskleb Külliki. Suuremat rahva ees esinemise kogemust noorel, ikkagi maatüdrukul, „aga usinal ja tublil“, ei olnud. Kooliaegses näiteringis harjutati, kuid etenduseni asi ei jõudnud. Aga Külliki võeti vastu, kohe esimesel katsel.

See oli viimane Panso kursus, 7. lend (1972–1976), millest hiljem hakati rääkima kui eriti märkimisväärsest. „Ilmselt sellepärast, et olime tal viimased ja lisaks näitlejatele olid ka lavastajad,“ arvab Külliki.

Esimeseks töökohaks sai Draamateater, kus Panso arvates oli vaja uut, nooremat verd ja kuhu suunati peaaegu kogu kursus. Panso lahkus samal aastal teatri peanäitejuhi kohalt, uueks juhiks sai Mikk Mikiver. Külliki Saldre, tollal Tool, oli teatri kõige noorem naisnäitleja.

„Repertuaariteatri näitlejana teed pidevalt oma tööd ja, ausalt, määratud rolle pole ma peaaegu kunagi ära öelnud.“ Momendi vältava mõttepausi järel täpsustab ta: „Kaks korda vist ikkagi olen pidanud loobuma (neljakümne kuue laval oldud aasta jooksul! – N. R.). Viimati mullu, isiklikel põhjustel.“

Draamateatrile (1976–1983) järgnes Ugala (1984–1995) ja siis alates 1998. aastast Vanemuine, kus ta ongi nüüd „draamatrupi väärikaim“. Püüan diskreetne olla ja hoiduda sõnadest „kõige vanem“.

Legendaarsed eeskujud

„Oletegi teatri diiva,“ intrigeerin pisut. „Mulle see diivandus ei meeldi!“ põrkab ta ausalt vastu. „Arvan, et see on ajas kinni. Kunagi ehk oli niimoodi. Nüüd on teistsugune aeg, nüüd ei ole diivatsemiseks aega, tuleb tööd teha. Olen loomult meeskonnamängija. Muidugi on hea meel, kui asi õnnestub, kui vaatajad sind eriliselt tänavad, kui on olnud suur roll. Aga seal kõrval on ju ka alati teise mahuga ülesandeid. See on täiesti loomulik. Vanemuises on meil hästi hea õhkkond. Ei ole intriigitsemist, kadetsemist, pole mingeid leere… ega diivasid. Võib-olla ma ei saa sellest lihtsalt aru.“

Sellist suhtumist on kujundanud legendaarsed eeskujud, mõtlen, kui loen Vanemuise ajakirja Ramp sügisnumbrit. Külliki, kes on ka ajakirja esikaanel, ütleb, et üks tema teatritöö meeldejäävamaid kogemusi Draamateatris oli koostöö Velda Otsusega, kes oli tollal väga suur näitleja, kuid soovis, et ka noored kolleegid teda sinataksid ning kes kinkis kord proovide alguses igaühele roosi.

„Draamateatris, kuhu ma pärast lavakooli tööle läksin, olid sel ajal laval näitlejad Salme Reek, Kaarel Karm, Valdeko Ratassepp, Ellen Liiger, Aino Talvi. Velda Otsus läks teatrist ära 65aastasena, aga ta oleks võinud veel väga palju mängida. Jüri Järvet. Heino Mandri, keda me kutsusime onu Heinoks. Terve plejaad inimesi, kes mäletasid Eesti aega, kandsid selle aja vaimu ja väärikust ja õpetasid noortele näitlejatele hinnalisi põhitõdesid.“

Ime loomine nõuab aega

Üha pragmaatilisemaks muutunud elus võib ju teatrisse suhtuda ka kui teenusepakkujasse, lisan vestlusesse taas intrigeerivaid noote. Näitleja oleks selle loogika järgi kes… teenindaja?
Külliki meenutab, et luges lehest filosoof Albert Schweitzeri mõtet, et kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Ta jätkab: „Mida rohkem on meis vaimsust, seda rohkem luuakse inimestele ilusaid, meeldejäävaid asju. Vaimsust on nüüdses elus vähem, ikka enam on just see ostan-müün-mentaliteet. Mina oma piiratuses mõtlengi, et kas ei olegi see kuidagipidi seotud sellega, et inimesed on muutunud väga egoistlikult enesekeskseks. Just see, noh, et mina olen klient ja mina pean saama! Ka teatris!“

Aeg mõjutab näitlejaidki. „Ka teater töötab kindlate plaanide järgi. Ime loomiseks jääb minu arvates praegusajal ajast pidevalt puudu. Prooviprotsessid on lühikesed, meile näitlejatelegi on peale surutud tohutu kiirustamine.“

Kui Külliki alustas, ei olnud esietenduse kuupäev sageli paikagi pandud: „Kui asi hakkas küpseks saama, siis teatati. Nüüd on repertuaariteatrid pikaajalise etteplaneerimisega ja oled korraga nagu selle planeeringu vang – plaan dikteerib, kui palju aega on ja see aeg ei sõltu üldiselt materjalist. Nii ongi, et kui materjal on keerukam, nõuaks rohkem aega, siis seda lihtsalt ei ole, sest esietendus on juba müüki pandud.“ Ta püüab olukorda mõista, sest eks mingitpidi on inimesel kannustamist ka vaja.

Rõõmu- ja naeruhetked

Külliki ütleb, et alati on väga eriline laval tajuda, kui näitlejat tõesti jäägitult kuulatakse. „Et sa võid mõnusasti pausi pidada. Ja saal peab pausi koos sinuga. Tunnen siis, et pausiga ma ju kontrollin toimuvat. See on üks ilusamaid asju – paus, vaikus, võimalus tajuda, mida sa tunned. Kuulata, mida sa mõtled.“

Kuid vahel ajab saalis toimuv ikka südamest naerma ka, ehkki seda ju näitleja teha ei tohi. Viimane naerukoht oli Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus „Punamütsikese“ etendusel, kus päriselus kolmekordne vanaema Külliki mängib vanaema. „Kui hunt oli seal meid kõiki ära söönud, vanaema ja Punamütsikese ka, ütles üks paks poiss korraga esireas: „Nii lihaisu tuli.“ Kuidas sa mängid siis tõsise näoga edasi?“

Põlvkondade kokkupõrked

Külliki nimetab ennast vana kooli tegijaks, öeldes, et tema jaoks on ja jääb alati kõige huvitavamaks psühholoogiline teater, mille vastu ju ka nüüd, moodsal ajal, sõna võetakse. Siinkohal tuleb näitleja madalama tämbriga häälde korraga aga kõrgemaid noote.

„Ma ei ole nii tark, et teada, kust on tulnud selline suhtumine, et näitleja professionaalsus ei oma üldse tähtsust. Et palju huvitavam on inimene tänavalt, etenduse vormiline, visuaalne külg. Välisele keskendudes saab lihtsamalt, kergemini mõistetavalt asju kujutada, seda küll, aga see, mis inimese sees toimub, on ju kõige tähtsam. Mängida paeluvalt ja haaravalt on tunduvalt keerukam, see nõuab ikkagi teatud tehnikat, oskusi,“ rõhutab näitlejanna.

„Kunagi oli nooremate kolleegidega sel teemal vestlus. Lavakunstikateedris oli lõpetajate etendus ja noor kriitik kirjutas vaimustunult, et nende mäng oli meisterlik. Mina panin sõna „meisterlik“ küsimärgi alla. See mäng võis, jah, köita, olla andekas, särav ja nii edasi, aga kooli lõpetades ei saa veel olla meisterlik.“

Andekust ei saa õppida

Külliki ütleb, et ei tahtnud protestida mitte noorte näitlejate saavutuse, vaid selle vastu, et sõnad lastakse tähendustest tühjaks, neid kasutatakse liiga kergekäeliselt. „Noored ütlesid mulle vastu, et sinu jaoks on meisterlikkus üksnes need tagumikutunnid, mis teatris tuleb teha. Siis hakkasingi mõtlema, et mis siis tegelikult on minu jaoks meisterlikkus? Olen seisukohal, et elus on õpipoisi aeg, siis tuleb selliaeg ja alles siis saab tulla meistriperiood. Et noh, ikka see vana kooli lähenemine. Mulle tundub, et meisterlikkus sisaldab elu valu äratundmist, mida noores veel ei ole, sest puudub küpsus.“

Tihti räägitakse nii teatri kui ka kino puhul sellest, et suur osa rolle, vähemalt naisnäitlejale, on noorte naiste omad. Neid aga saabki esitada ainult väga noorelt, õpipoisi ajal, eakam näitleja ei oleks neis lihtsalt usutav. Küps näitleja Juliana? Pigem ikka ei.

„Olen nõus,“ nõustub eatuna mõjuv Külliki, kes tähistab detsembris nn kolmandat, 70. aasta juubelit. „Kuid siin läheb asi nüüd veegi keerukamaks,“ hoiatab ta. „Siin tuleb mängu nüüd see „miski“, mis teeb ühest näitlejast suure näitleja. Ja seda erakordset „miskit“ koolis õppida ei saa.“

Seda võib nimetada loomupäraseks andekuseks. „Teater on siin karm: võib küll olla väga usin ja palju tööd teha, aga samas tuleb keegi teine ja särab suurema pingutuseta!“
Juliad ja vananev maailm

Kuid tagasi naisnäitleja vanuse ja Julia juurde. See, et maailm vananeb, on fakt. Vanemaid inimesi on järjest rohkem, nad on ka ostujõulisemad ning nõuavad, et ka nemad teatris-filmis märgatavamad oleksid, et ka nende elu kajastataks. Kas see on toonud rolle juurde ka eakamatele näitlejatele?

„Ma ei taha kuidagi absolutiseerida, aga ma olen niimoodi tundma hakanud. Selle taga on kahtlemata ka see, et ma ise olen vana,“ ütleb ta.

Ütlen siinkohal, et sõna „vana“ kasutamine on tänapäeval kohati lausa toksiliseks muutunud. Noorus(likkus) on oluline valuuta.

„Ma naeran, et vananemine ei ole nõrganärvilistele,“ võtab Külliki mõttest kinni. „Aga, tõsi, nüüd on võimalused ennast muuta igasuguste vahenditega. Kakskümmend aastat tagasi rääkisin, et mina niisuguseid asju ei tee, kuid praegu ma ei ole enam nii kategooriline. Kui on võimalik niimoodi natuke ennast turgutada, siis võib ju küll.“

Tegelikult on ju näha ka Hollywoodi staaride pealt, et paljud turgutavad end ja lasevad teha iluoperatsioone. „Kui see su sisemist enesekindlust või enesetunnet parandab, siis miks ka mitte,“ arvab Külliki.

Hingelähedane Niskamäe

Kui rääkida eakamate näitlejannade rollidest, siis „Niskamäe“ oli ikka lausa kingitus, nagu nüüd ka matroon Edward Albee „Kolmes pikas naises“.

Mäletan Niskamäe esietendust. Korraga oligi laval vaid Loviisa, näitleja Külliki Saldre saigi temaks… Vanaperenaise Loviisa rolli eest Hella Woulijoki ja Tiit Palu „Niskamäe naistes“ Vanemuises pälvis Külliki tänavu Eesti Teatriliidult parima naispeaosatäitja auhinna. Žürii kommentaaris kõlab suure tunnustusena: „Liinareimanlikult võimas matriarh valitseb Vanemuise suurt lava samasuguse enesestmõistetavusega nagu vanaperenaine Loviisa Niskamäed.“

„See roll oli minule jah küll kingitud,“ ütleb Külliki pikemalt mõtlemata. „Ja kingitus oli ka see, et too materjal on mulle nii hingelähedane. Ma olen ju maatüdruk ja saan aru, mis seal laval peegeldub, mis on ühe või teise lause, asja taga. Minu meelest on seal ikkagi tajumine, et elus peab olema järjepidevus, kohusetunne, ja sa pead siiski ka millestki vahel loobuma, kui kaalul on suuremad küsimused, nagu perekonna talu, meie maa, rahva kestmine. Sa ei saa elult ainult nõuda õigust õnnele! Vastata tuleb ka küsimusele: mida sina annad elule, mis sinust alles jääb? Selle tajumine ajas ja ruumis on „Niskamäes“ tugevalt sees. Minu meelest on see praegusel ajal väga oluline teema. Muidugi, me kõik tahaksime elada rahus, soovime, et meie riik annaks meile turvalisuse. Aga samas – mida me ise oma riigile andnud oleme?“

Rahvuslike tunnetega ei mängita

Külliki on rahvuslane. „Ma ei saa, ma ei kujuta ennast teistmoodi ette. Siin on minu kodumaa, siin on minu juured, mu lapsed, lapselapsed, ma olen selle üle uhke. Ma ei pea ennast paremaks ühestki teisest rahvusest. Kuid muidugi ma tahan, et sellel maal oleks meie keel, kehtiksid meie tavad, meie seadused, meie kombed. Ja ütlen ka täiesti otse välja, et on hetki, kui mulle tundub, et need inimesed, kellele ei ole meie riik vastuvõetav, peaksid siit lahkuma. Ma ei näe selles mingisugust ülekohut, inimõiguste rikkumist ja niisuguseid asju. Aga ma ei kannata ka seda, kui rahvuslike tunnetega omaenese poliitilistel eesmärkidel hakatakse mängima. Ka seda näeb praegu meil Eestis.“

Näitlejanna tipphetked

Ei, poliitikasse ei taha selles jutuajamises sukelduda. Seepärast viin jutu kiiresti teisele teemale: mis on tipphetked, kui tunnete, et tõesti olete näitlejana midagi tabanud või kätte saanud?

„Need on hetked, kui täiesti võõrad inimesed tulevad su juurde ja tänavad, et mulle väga meeldis. Ja kui etenduse lõpus lilli tuuakse… Teate, see on näitlejatele nii oluline,“ vastab ta.
Viimati oli väga liigutav kogemus läinud kevadel. „Niskamäe“ etenduse järel saatis üks proua Külliki Saldrele lavale roosipoti ja juurde oli kirjutatud, et ta käis ise eelmisel etendusel, aga tahtis tänada, ning seepärast tuli tagasi ja tõi järgmise etenduse ajaks lillepoti.

„Mind liigutab, kui saan aru, et mu töö läheb kellelegi korda,“ ütleb Külliki. Ja võtab siis jälle pisut filosoofilisema tooni, mis on kogu meie jutuajamist pidevalt läbinud. „Ma kuidagi ei erutu selle peale, kui kuulen, et ma kellelegi üldse ei meeldi. See on absoluutselt normaalne. Ei tasu endale illusioone teha. Elus lihtsalt on niimoodi. Aga ma ise eelistan elus keskenduda ikkagi meeldivale. Positiivsus annab ju lõppude lõpuks elamiseks jõudu.

(Eesti Naine, oktoober 2022)