Pikk tualett, hõberebane üle õla, kõrged kontsad. Säherduses kostüümis pidi näitlejanna Külliki Saldre Ugala teatri lavastuses „Ehitusmeister Solness“ orkestriaugust sirge seljaga trepist üles lavale tulema. „Ma ei tohtinud koperdada, rabeleda ega kleidisaba pihku tõmmata,“ naerab Külliki omaaegse pingutuse üle. Tolle efektse kostüümi kavandas talle teatrikunstnikust õde Krista Tool. „Mina olen olnud seda meelt, et kostüüm peab näitlejat toetama ja aitama, aga Krista ütleb, et näitleja peab kostüümi ära õigustama.“ Eluohtlik kostüüm sai õigustatud? „Nojah, aga eks ma ikka koperdasin ka!“
x
Mis salata, säherduselt rõivis näitlejal on kümneid kordi võimalusi kukkuda, halvemal juhul koguni jalaluu murda. Ent näitleja, see kannatab teadupärast kõik välja. Ka selle, kui ajastukostüümi kandmine pingutust nõuab. „Kartnud ma ei ole, et kukun,“ tunnistab Külliki muiates. „Lavastuses „Vennad Lautensackid“ pidin tulema lavale astudes liikuvale lindile. Lint liikus vastassuunas. Pidin elegantselt ette astuma, aga hindasin oma sammu valesti ja tulin lavale nii, et hoidsin end meeleheitlikult kõhu- ja jalalihaseid pingutades püsti – pea ees ja jalad taga. Püsti ma jäin ja kummuli ei käinud, aga see võis rets vaatepilt olla!“
x
Hiljuti, paar päeva enne „Armuleivasööja“ esietendust, tuiskas Külliki Praskovja Ivanovnat kehastades hoogsalt lavasügavusest lavale. Õnnetuseks pääses liikuma vaip, millel ta astus. Vaibast sai sekundiga lendav vaip, mis kahjuks tüüne liuglemise asemel libistas Külliki peadpidi dekoratsiooni metallkarkassi. Hoop oli karm. Ent ära ei jäänud esietendus ega ka järgmised mängukorrad. Põrutuse tagajärgi, tasakaaluhäireid ja sinakaslillasid silmaaluseid trotsides ilmus Külliki Praskovja Ivanovna õhtuti Vanemuise väikese maja lavale ning sibas kiirel sammul edasi-tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lihtsam olnuks ju etendused ära jätta?
x
„Mismoodi lihtne?“ on Külliki siiralt imestunud. „Me kõik teeme ju tööd. Koolivend, kallis Aivar Tommingas, teeb oma suurt rolli ning kuidas ma siis ütlen, et vabandust, ma ei tee kontroll- ega esietendust? See ei ole võimalik.“
x
Pärast traumat lavale minek oli Külliki puhul samasugune kui iga teise tõbise näitleja puhul. „Keskendud ja unustad ära kõik asjad, olgu sul nohu või kõrge palavik,“ tõdeb ta. „Su tähelepanu on mujal, kuid lavalt lahkudes on kõik tagasi.“ Teisalt ei ole ta lõpuni päri Voldemar Panso öelduga, et näitlejat õigustab ainult surm, et näitleja ei ole haige ning läheb sauna, vihtleb ja tuleb pärast seda lavale. „Kui sul on viirus, siis pead ikkagi kaitsma ka teisi, et nemad ei nakatuks, kuid kergekäeliselt sa ei tohi etendust ära jätta.“ Viimasest reeglist peetakse teatreis hoolega kinni. Kui vähegi võimalik.
x
Tänavusel teatripäeval tunnustas Eesti teatriliit sind naispeaosatäitja auhinnaga Loviisa rolli eest Vanemuise lavastuses „Niskamäe naised“. Kuidas sa aga sellesse suhtud, et tihtipeale lisandub rahvasuus sellele tunnustusele sõnapaar „parim naisnäitleja“?
x
Ma ei ole mingisugune tipp ega parim, vaid ma olen üks neist, keda märgati ja kellel loteriis vedas. Ma olin õnnelik ja tänulik, sest kes ei vajaks paid? Kõik inimesed tahavad oma erialal tunda rõõmu, et su töö on korda läinud. See on inimlik.
x
Näitleja jaoks algavad kõik küsimused sellest, kas lavastaja näeb sind oma trupis või mitte?
x
Jah, ja milline materjal valitakse. Kas see materjal on sulle hingelähedane, milline on see koostöö ja vaimsus, mis selles koostöös valitseb. Kas lavastaja teab, miks ta seda teeb? Kas tal on üldse ideid? Kas ta teab, mida ta selle lavastusega öelda tahab, ja kas ta teab, kuidas näitlejat aidata ning teda oma mõttega nakatada? Neid agasid on lõputult palju, mis lõpuks loovad terviku. Hea terviku puhul on maksimaalseid kokkulangevusi: hea materjal, hea idee, hea koosseis, tore vaib.
x
„Niskamäe naistega“ see kõik juhtus. Vaieldamatult oli ka Loviisa sinu roll. Jääb üksnes lavastaja Tiit Palu tänada, et ta säherduse mõtte peale tuli. Ent kui palju on sul, kes sa oled teatris aastast 1976, olnud hetki, mil sa tajud, et lavastaja ei märka sind?
x
Ei ole olnud. Võib-olla Ugala teatris töötamise aja lõpus, kui meil oli väga mõnus koostöö ja tore seltskond, aga siis need inimesed lahkusid, aga mina jäin ripakile. Mul oli lepingus üks töö, ent hooaja lõpus, kevadel, kui käskkiri tegelaste nimedega seina peale ilmus, mind seal ei olnud.
x
Kuidas sa end näitlejana tol korral tundsid?
x
Minu jaoks oli see väga valus. Mulle ei meeldinud see, et minuga ei räägitud. Absoluutselt aktsepteerin seda, et lavastajal on õigus valida, kellega ta koostööd teeb. Aga selle saab läbi rääkida, öelda, et „meil tekkis teine mõte ja sinu asemel teeb seda rolli teine näitleja“. Mõistetav! Ent miks ma pean seda seina pealt lugema? Asi sai lahendatud, kuid üleastumised ja möödaminemised teevad küll haiget.
x
Teater on meeskonnamäng ja ses laevas on kapteniks lavastaja.
x
Mina üldse ei usu, et teatris oleks võimalik demokraatiat viljeleda.
x
Minagi kipun olema nii mõneski küsimuses pigem konservatiivne. Kindlasti on palju noori, kes leiavad, et rühmatööl on mõte, jumala pärast, ma ei taha vaielda.
x
Rühmatöö tähendab sisuliselt ju seda, et keegi lõpuks ei vastuta, sünnib ohtralt vaidlusi ning harva sünnib rühmatööst säherdune teatriime, mida publik ka vaadata tahab.
x
Minu jaoks on käivitajaks ühe inimese väga huvitav idee ja arusaam, miks ja kuidas mingi idee lavale tuua. Kui on aga tegu probleemi rühmakäsitlusega, on see mingi muu asi. See on sotsiaalsete hetkeseisude teatrivahenditega käsitlemine ja meeskondlik mõtlemine. See on pigem teatraalne ajakirjandus või agitkava. Minu jaoks aga on teater midagi muud.
x
Sina ilmselt vaatled teatrit nii, et lavastus peab vaatajat puudutama ning trupp ootab vaatajalt vastupuudutust emotsiooni kujul tagasi. Miks muidu istub Vanemuise suure maja saalis õhtust õhtusse umbes 700 inimest?
x
Ootan, et lavastus puudutab ja liigutab mind. Ning tekitab ootamatuid seoseid ja paneb mind edasi mõtlema. See kõik peab mulle isiklikult korda minema. Vastasel juhul vaatan etenduse ära ja ütlen lihtsalt, et ahah, olen seda näinud ja kõik.
x
Kui tihti sa ise teatris vaatajana käies koged emotsionaalset puudutust?
x
Paratamatult järjest vähem. Mida vanemaks saad, seda vähemaks seda jääb. Kõik see, mis on, asetub sesse konteksti, mida sa oled juba näinud. Midagi pole teha, kõik kordub. Küll natukene teistsuguses vormis, aga ikkagi kordub.
x
Olen väga palju mõelnud selle peale, et ehk oled noorena lihtsalt tundlikum ja vastuvõtlikum. Need, mis mind omal ajal puudutasid, olid mu koolivenna Lembit Petersoni lavastatud „Godot’d oodates“ ja Anatoli Efrose lavastused, näiteks „Kuu aega maal“ või siis Jaan Toominga, Evald Hermaküla omaaegsed lavastused. Kas need mõjusid vanemale generatsioonile samamoodi kui mulle või oli asi minu nooruses ja väheses teatrinägemises? Need olid elamused, mida mäletan siiamaani.
x
Tulid pärast etendust teatrist välja ja tajusid, et sinu ja asfaldi vahel on pool meetrit õhku?
x
(naerab) See kõik on ilus sõnade mäng, aga emotsioon on sõnadega kirjeldamatu. Sa võidki seda kirjeldamatut tunnet kirjeldama jääda! Sellist emotsionaalset laengut ongi elus vaja, et suuta vastu pidada. Seda ma tahaksingi näitlejana pakkuda. Kunst võiks olla selline. Igasugust ratsionaalset ragistamist ja pragmaatilist suhtumist on elus küll ja küll.
x
Ma olen sellest põlvkonnast, kelle jaoks Juhan Viidingu öeldu: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab,“ oli määrav. Kunst on hingetoit ja seda ma vajan. Aga kui seda ei ole – on ainult päevapoliitiliste hetkeolukordade sotsiaalsed uuringud teatri vahenditega, siis see jätab mind külmaks. Ma saan aru, et see võib olla vajalik ja on omamoodi tänuväärne töö, aga see jätab mind külmaks.
x
Ma eelistaksin ka teatrisaalist vaadata lavastusi, mis on mingis mõttes igavikulised.
x
Jah. Praegu on hästi palju vägivallast rääkimist. Tõesti, miks on inimeses ikka veel nii palju elajat? See on üle mõistuse, sõnas seletamatu ja kirjas kirjeldamatu, millega võib inimene hakkama saada. Ikka veel! 21. sajandil! Kust see tuleb? Mida me valesti oleme teinud? Katsume sellest rääkida, miks see nii on.
x
Kui kõneldi Butšas toimunud vägivallast, mõtlesin, et see ei saa võimalik olla. Kuhu on jäänud inimlikkus?
x
See, kuidas sõda või vägivald tuleb sinusse, on kohutav. Estonia katastroofi ajal sõitsime Valmierasse sõprusteatrisse ja mina istun bussis ning mõtlen täiesti tõsimeeli, et kui ma kukun üle parda, ma ei oska hästi ujuda, aga siis pean ma kuidagi hoidma oma poega Mattiast ühe käega ja tütar Maarjat teisega. Tegelesin oma mõtetes sellega, kuidas ma päästan oma lapsi. Korraga taipasin, et mida ma teen?! Väljas on imeilus oktoobripäev ja mina mõtlen katastroofile!
x
Kui see õudus toimus, istusin ma lihtsalt teleka ees ja nägin lõputult nimekirju tulemas – must ekraan ja valged tähed.
x
Samamoodi nägin nüüd hiljuti unes, kuidas ma päästan sõjast oma kolme lapselast. Kuidas ma pean neid hoidma, et nad rahvamassis ära ei kaoks. Kelle tõstan kukile, kes on käe otsas. Mõtlesin, kas ma ikka jaksan, kui peaks veel ka mingisuguseid pakke olema. Sellised asjad hakkavad sul peas käima, sest olukord on hirmus. See mõjutab alateadlikult ning mõtledki väikeste laste peale. Täiskasvanud peavad hakkama saama, sest täiskasvanute maailm on loonud olukorra, et see elajas on jälle valla pääsenud, ent lapsed ei ole milleski süüdi.
x
See, kui palju on Ukraina sõjas lapsi surma saanud, on traumeeriv.
x
Just nimelt! Ning sünnitushaiglate ja haiglate pommitamised. Teatri vahenditega võib rääkida, miks on meis ikka veel nii palju kiskjat, et selline asi on võimalik. Hirmutav on ju seegi, et suurem osa tervest rahvusest on nii manipuleeritav ja võib muutuda nii verejanuliseks, et teine inimene ei ole inimene. Et ühe rahvuse alaväärsus, võimujanu ja ahnus on nii vägevad, et õigustab tapmist ning isegi emad õigustavad oma poegade käitumist. Ma ei suuda seda mõista.
x
Teiselt poolt vihastab mind see, mis toimub Euroopas. Riikide juhid on valmis seda kõike vaiba alla suruma omaenese väikodanliku mugavuse, võimujanu ja rahaahnuse nimel. Mis euroopalikest väärtustest te räägite, pange suu kinni! Ärge rääkige väärtustest, vaid öelge ausalt välja, et meile on tähtis võim, kasum ja mugavus. Öelge ausalt välja, et need on teie väärtused. Ainult Ukrainal, Balti riikidel ja Poolal on praegu õigus rääkida väärtustest, ülejäänud olgu vait. Praegu läksin jälle vihaseks!
x
Vana Euroopa riigid on väga pikalt oma mugavustsoonis ega taha sellest kuidagi loobuda.
x
Kas meie muutume ka sellisteks? Mõtlen vahel, kui ausad me oma ajaloo vastu oleme. Kas me hakkame seda ka ümber tegema? Vahepeal kõlasid ju etteheited, et kaua te, baltlased, vingute oma kurva saatuse pärast – unustage ära ja läheme oma eluga edasi. Kui me aga oma ajaloo unustame, siis muutumegi sellisteks.
x
Euroopa, tundub, on fašismi ära unustanud.
x
Praegu jääb üksnes heameelt tunda, et ka Soome ja Rootsi alliansiga liituvad. Sina, Niskamäe Loviisasse süvenenu, tajud ilmselt soomlaste mõtteviisi vägagi selgelt. Liiatigi on Niskamäe lugudel Eestiga suur ühisosa.
x
Jah, Niskamäe on suur talu, väike riik. Nagu Loviisa ütleb: „Seal on meie suguvõsa, meie varandus, meie hea nimi, meie elu.“ Varanduse all peab Loviisa silmas maad ja leiba. Hea töö annab sulle hea nime.
x
Linnaelu on ju mugavam, aga inimene tahab sinna, kus ta saab ka natukene omaette olla ning kus tal on õhku. See on oma maa ja oma ruum.
x
Palju ja kus sul Vanemuise teatris isiklikku ruumi on? Garderoobis või laval?
x
Minu jaoks on oma ruum see, mille sa endale võtad. Meie teatris pole garderoobivõimalust, garderoob on kostüümi vahetamise koht. Nii nagu linnateatris, draamateatris või Ugalas, väikese trupiga ühežanriteatrites, on garderoob sinu teine kodu ja õppimis- ning keskendumiskoht, meil ei ole. Kollektiiv on kolmežanriteatris nagu Vanemuine, ju väga suur.
x
Nägin enne su tulekut Raivo Adlast ja meenus päev aastaid tagasi, kui Kais ja Raivo Adlas naersid, et neist on ootamatult saanud draamatrupi vanimad liikmed. Praegu olete vanimateks näitlejateks sina ja Aivar Tommingas. Kas see tähendab, et kui noor näitlejatar lavalt nuttes tuleb, sööstad teda lohutama kui vanem kolleeg?
x
Jah, ma olen draamatrupi vanim, autoriteedi üle otsustavad kolleegid. Pigem olen ma introvert ja protsesside kõrvalt jälgija, mitte protsessidesse sekkuja ja kui ma näen, et keegi on õnnetu, siis ma aitan – see on inimlik.
x
Kas siis, kui sa ise teatrikoolist draamateatrisse läksid, oli sul kõhklus- ja kahtlushetki, mil vajasid vanemate näitlejate toetust?
x
Kindlasti oli. Mäletan oma esimest kriitikat. (naerab) Tegime Merle Karusoo lavastust „Harold ja Maude“ ning mina mängisin kolme kompuutritüdrukut. Hirmsasti meeldis mulle mängida ja eks ma viskasin üle ka, see oli lapselik hasart. Siis kirjutas kriitik Vello Kõllu, et oli vulgaarne. Olin nii löödud, et mõtlesin: ei julge enam lavale minna! „Vulgaarne“ oli sõna, millest ei saa üldse midagi hullemat olla! Siis tulid Ago Sal-Saller ja Velda Otsus ning mu õpetaja Reet Neimar. Nemad ütlesid, et ärgu ma seda tähele pangu, sest härra Kõllule ei meeldi üleüldse tüdrukud, eriti veel suured tüdrukud.
x
Siis tajusin küll, et kolleegide hinnang ja kriitiku hinnang on kaks ise asja.
x
Kui näitlejad jagavad kolleegipreemiaid, siis on see kaalukam tunnustus kui kriitikute oma?
x
Minu jaoks küll. Kolleegide tunnustus on tegelikult parim. (muigab) Kolleeg teab väga hästi sinu kolme stampi, mille peal sa eluaeg sõidad.
x
Julged välja öelda, mis need on?
x
Ei ütle! (naerab) Aga kui ma hädas olen, lasen oma sisemise Karlssoni lahti. Tema tahtis ju tembutada. Kui ma ei oska midagi teha, keeran ma asja komöödiavõtmesse ja viskan üle. Meid õpetati omal ajal, et pigem üle kui alla, üle mängides saab alati ära võtta, aga kui alla, siis??? Alati ei pruugi see kasuks tulla, see on lihtsalt iseenda päästmine. Seda juhtub siis, kui lavastaja ei ole osanud mulle midagi paremat välja pakkuda. Tahan, et ülesanne veenaks mind ja käivitaks kujutluse. Ma ei taha lihtsalt tegemist tegemise pärast, vaid aru saada, miks ma nii teen. Kui ülesanne ei veena, siis läheb raskeks.
x
Nagu Kaarel Irdil oli proovi ajal kombeks saalist teatada „Ei usu!“, ei usu näitleja Saldregi?
x
Samamoodi jah, ongi nii. See „ma ei kuule“ tähendab tihtipeale seda, et „ma ei kuule, sa ei valda mõtet“, mitte hääle kõvadust. Minul oli noore näitlejana häälega probleeme, sest ma rääkisin sissepoole ja see tuli sisemisest ebakindlusest. Kui tegime Mikk Mikiveriga lavastust „Päike näkku“, tegime tema puudumise ajal vaikselt ise proove edasi. Mul oli üks monoloog, kus pidin seljaga saali poole rääkima. Martin Veinmann lamas. Kontrolletenduse ajal hüüdis Mikk: „Ma ei kuule!“, aga mina rääkisin väga hingeliselt ja vaikselt, tahtsin olla tõene! (naerab) Esietenduse ajal Martin ütles mulle ka vaikselt: „Pane juurde!“
x
Hakkasidki hingeliselt möirgama?
x
Ütleme nii!
x
Sellegi olukorra kohta ilmselt kasutasid oma lemmiktsitaati Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“ – „Visadus võidab ka viletsad eeldused.“ Mis asi sul selle Soomega küll on – seitse venda ees ja Niskamäe Loviisa järel?
x
Soomega pole siin pistmist, (või siis nii palju, et mu isa oli soomepoiss) mulle meeldib selle lause mõte. Võime enda üle naerda on mind elus hoidnud. Kui ma võtaks kõike, mis mu elus on juhtunud, traagiliselt, siis mind ei oleks enam. (puhkeb naerma) Sul ei pruugi eneseirooniat vaja minna, kui sul on rohkem elementaarset tarkust. Ent kui sul ei ole tarkust nii palju, siis sõidad huumori peal. Selle Kivi lausega on mul tõepoolest hingeline side. See on ilus eneseiroonia.
x
(Õhtuleht, 21.05.2022)