Kuidas teile meeldib «Nagu teile meeldib»?

Silver Vahtre , Kunstnik:

Ma olen omal ajal noores õrnas eas Georg Meri tõlgitud Shakespeare’i läbi lugenud, temasse sisse elanud ja leidnud, et on toredad lood. Seepärast ma ei jaga nende inimeste seisukohta, kes arvavad, et Shakespeare on iganenud ja mis teda ikka lavastada.
Kuigi Shakespeare’ist praegu lugu pidada on hästi ebamoodne, ma usun, et teda võib vahetevahel ikka teha ja et ta tasub lavale toomist, aga seda tuleb osata teha.
Vanemuise praeguse uuslavastuse puhul oli mulle üllatuseks uus tõlge.
Vaatasin võrdluseks 1960. aastatel välja antud näidendikogumikku, mõned kohad nüüdses tõlkes on sellised, et ma märkasin: ohhoo, ongi naljakam, kui vanas tõlkes.
Näiteks kui Narr pilab läägeid armastusluuletusi.
Ja muidugi on saanud uue tõlgenduse maailmakuulus klassikaline Jaques’i monoloog sellest, et maailm on üks suur teatrilava ja me oleme selles näitlejad. See kõik on väga tore.
Ma arvan, et kogu lavastus on tehtud ausalt, mõnu ja lustiga, kostüümid on vaimukad ja muusika on väga tore. Kuna aga tükis endas pole lugu kuigi palju – küll on aga rohkesti vaimutsemist ja rääkimist –, siis see eeldab teksti head kuuldavust.
Praeguse põneva lahenduse juures, kus Vanemuise suurde saali on kaks saali ehitatud ja lava on nende vahel, on akustika tõsiseks probleemiks. Ja kui osa teksti ära kaob, siis läheb kaduma ka tüki põhiline väärtus. Mul tekkis küsimus, miks seda ei lavastatud Sadamateatris.

Sirje Karis , Teatrisõber:
Kõigepealt on vahva tõdeda, et Shakespeare’i aja inimlikud tunded, tõed ja valed on täpselt sellised nagu meie ajal, pikk ajalugu ei ole midagi muutnud. Näitlejad mängisid selle kõik suure hingejõuga välja, ja see näitab, et tegemist on suurepärase lavastajaga.
Finn Poulseni lavastus on hästi omanäoline. Alguses mind natuke hämmastas muusikute lavaletoomine, aga läks mõni hetk mööda ja ma lausa ootasin neid tagasi.

Ivar Põllu , Teatrikriitik:
Lavastuses mainiti maagilist sõna «kui», mille pealt tülitsejad leppisid ära: kui üks ütleb üht, siis teine ütleb teist, ja minnakse sõpradena lahku.
Samuti on lavastusega: kui see publikule meeldib ja vaatajaid käib, siis on teater rahul, aga millestki muust rääkida ei saa. See on Finn Poulseni eelmiste Shakespeare’i Tartu-kordaminekute plaanipärane kordamine, kuid paraku ei ole teatrisündmus.
Nii nagu räägitakse, et Vanemuine teeb plaanipärast tööd ega riski, nii täpselt ongi. «Nagu teile meeldib» on liiga kindla peale minek. Kindla peale minek aga ei tähenda alati õnnestumist.