Kuidas pildistada jumalat

Lavastaja Hendrik Toompere noorem peab romaani “Sada aastat üksildust” maailma kümne romaani-ime hulka kuuluvaks ja on tunnistanud, et seda lavakeelde tõlkida on võimatu. Ometi ei suutnud ta vastu panna ahvatlusele tuua oma versioon lavale. Täna õhtul Vanemuises.

Kuidas see julge valik sündis, kas mõtet pakkus teater või teie ise?
See on kahe otsaga asi. Ühest küljest mõtlesin aastaid tagasi, et seda peaks kindlasti teatris tegema. Jupp aega hiljem sain aru, et see on võimatu. “Sada aastat üksildust” on selleks liiga romaan – pildid ja kujutlusvoog, mida ta loob, pannakse kokku lugeja peas. Teater ja film on selleks liiga füüsilised, lihalikud. Romaani kude on immateriaalne, seda on võimatu teatrikeelde tõlkida. Küllap mu vaimustunud jutt jäi kellelegi meelde ja nüüd, 10–15 aastat hiljem tegi Vanemuine mulle pakkumise. Mu esimene reaktsioon oli: ei, ei, mis te jamate! Sellise materjaliga oleksid sõim ja peks tagatud. Aga lõpuks jäin ometi nõusse.
Kujutasin ette, et seda saaks teha ilmutuslike piltide jadana, mida seob muusika. Aga sellest romaanist ei saa üle ega ümber, nõnda lisasime ka dialoogid ja sealt kokku sündiski kompositsioon romaani ainetel.

Mis tähendus on romaanil olnud teie enda jaoks?
Ma lugesin seda keskkooli ajal ja see vapustas mind väga tugevalt. Romaani kude on saanud kindlaks osaks mu maailmavaatest, kusjuures “Sada aastat üksildust” on mõjutanud ka mu arusaama sellest, kuidas teater on: paralleelsed maailmad, inimsaatuste põimumine, apelsinisuuruseks koondunud inimsaatuste lõim.

Kas olete ise Ladina-Ameerikas käinud?
Mul endal ei ole Ladina-Ameerikaga olnud muud kokkupuudet, kui et üks mu noor sugulane elas aastapäevad Uruguais, ja teine asi, mis on intuitiivsel moel oluline, on hoopis ladina-ameerika jalgpall. Nende mängu muster, kuidas mänguplaan põimub rohelisel murul, improvisatsioon, kohati kirglik, siis jälle ükskõikne, rütmide ja teemade vaheldus, kõik see hakkas siin lavastuses kaasa töötama.

Millele keskendusite, mis sai sellest väga mitmekülgsest romaanist fookusesse tõstetud?
Üksildus. Kirg. Kord.

Mil moel olete materjali siin ja praegu kõnelema pannud – hoopis teises kliimas, erineva ajaloo ja temperamendiga eestlastele kahe külmalaine vahel?
Romaan on ise nii tihe ja rikas, et ma usun: see kuulub maailma kümne romaani-ime hulka. Üksilduse teema näiteks – inimesed on ju kesk seda pidulikku, intensiivset maailma ikka üksikud. Ma isegi kahetsen natuke, et lavastuse pealkirjaks sai “Sada aastat…”, hoopis paremini oleks sobinud “Üksildus” või “Kuidas pildistada jumalat”.

Mida peate lavastuse suurimaks õnnestumiseks?
Õnnestumine on, et see asi on ellu ärganud ja voolab katkematu joana ühises jõesängis.

Küsimus, mida ei saa kohe küsimata jätta – kuidas te liblikaid teete?
Küsisin seda ka endalt. Nüüd, kui vaatan materjali, näen, et näitlejate loodud tegelased laval ongi need kollased liblikad, kes ilmuvad viivuks vaataja tajuruumi ja kellest jääb järele vaid tiivatolm. Ajamasin on rikkis.

“Sada aastat…”
•• Toomas Hussari näidend Gabriel Garcķa Marqueze romaani “Sada aastat üksildust” ainetel kahes osas
•• Lavastaja: Hendrik Toompere jun (Eesti Draamateater)
•• Lavakujundus: Ervin Õunapuu
Kostüümid: Pille Jänes
Osades
José Arcadio Buendķa, Macondo asutaja – Riho Kütsar; Śrsula Buendķa, José abikaasa – Külliki Saldre; Arcadio Buendķa, José vanem poeg – Tanel Jonas; Aurelio Buendķa, José noorem poeg – Raivo E. Tamm; Rebecca, José ja Śrsula kasulaps – Katrin Pärn; Pedro, José sõber – Ao Peep; Pilar Ternera, küla kaardimoor – Herta Elviste; Melquiades, vana mustlane, guru – Lembit Eelmäe ja Alo Kurvits
•• Esietendus 28. jaanuaril 2006 Vanemuise suures majas