Loe

Kuidas Orpheus põrgus käis

Teater.Muusika.Kino – Alo Põldmäe

Teater.Muusika.Kino – Alo Põldmäe

25. septembril 2010 Vanemuises esietendunud Jacques Offenbachi operett „Orpheus põrgus” tekitas vastuolulisi tundeid, kergitades eelkõige esile nõutusetunde. Pean tunnistama, et mul ei ole ammu millegi kohta tekkinud nii erinevaid küsimusi kui selle lavatöö puhul.
Lavastaja Marko Matvere oli teose kaasajastamise nimel päris kõvasti vaeva näinud. Kõik oli „teist moodi”, nii visuaalselt kui ka kogu üldmulje poolest. Laval toimus üsna kentsakaid asju, oli piisavalt üllatusi, kirevust ja naljagi. Lavastuses oli üheaegselt palju vaadata-kuulata — mütoloogiakangelased eriskummalistes ja fantaasiarikastes kostüümides (kunstnik Liina
Keevallik), Glucki ooperist tuttavlik süžee, mis Vanemuise versioonis serveerituna mõjus nii näitlejate esinemise kui ka lavastuslike detailide tõttu hoopis grotesksemana. Peale selle opereti muusikaline pool, mis on paras kokteil prantsuse laulukestest ja vodevillilaadsetest
viisikäändudest.
Esimese vaatuse ajal oli publik ettevaatlik, toimus kohanemine. Kohanemine näilise mittemidagitoimumisega. Tegelikult toimus mitmeid asju, aga need tegevused ei jõudnud vist selgelt publikuni. Päralejõudmine hakkas tulema alles II vaatuses. Vahvat liikumist ja elevust tekitas siiski I vaatuse lõpulaul „Nii on, nii jääb”.
Offenbach on mängu pannud ka muusikalisi tsitaate, korraks vilksatab prantsuse rahvushümn, Bachi fuuga või mõnelegi ooperifännile tuttav tsitaat C. W. Glucki ooperist „Orpheus ja Eurydike”. Muusikalise suurvõidu ja lavastuse lahendusena saabub opereti lõpus kogu teose vaieldamatu hitt number üks, kuulus ja särav põrgugalopp, mida tunneme kankaanina ja mis
oli ühtaegu rahustav ja üleskutsuv, sest seda lugu oli ju kogu aeg oodatud!
Suureformaadiline komejant Saksa-juudi päritolu prantsuse helilooja Jacques Offenbachi muusikalist lavatükki „Orpheus põrgus”peetakse maailma esimeseks täismõõtu operetiks. See tuli lavale 21. oktoobril 1858 Pariisi Théâtre des Bouffes Parisiens’is. Võttes mõõdupuuks klassikalised operetid (J. Strauss, Lehár, Kálmán), on operetiga tegemist siiski tinglikult. Offenbach komponeeris „Orpheuse” vapralt samas stiilis nagu mitmed varasemadki lühikesed muusikalised komejandid (musiquette). Sellised paroodilised tükid olid Prantsusmaal rahva seas väga populaarsed. „Orpheus” lihtsalt kukkus Offenbachil välja suureformaadilise komejandina ja autori teadmata oli ta maha saanud uue lavažanriga, mis sai hiljem nimeks „operett”.
Mitte operetina, vaid muusikalise komejandina peaks võtma ka Vanemuise lavastust ning mitte esitama sellele erilisi nõudmisi. Etenduse tonaalsus meenutas mulle XIX sajandi lõpu
ja XX sajandi alguse laulumängudeks hüütud lavatükke kas või sellessamas Vanemuises, mida sada aastat tagasi juhatas Juhan Simm ja millele ta ka ise muusikat komponeeris. Selline oli näiteks Kitzbergi-Simmi laulumäng „Kosjasõit”.
Kuigi „Orpheus põrgus” on eesti lavadel olnud päris palju kordi (Estonias 1916, 1920 ja 1933, Vanemuises 1925 ja 1940 ning Endlas 1927), on viimasest lavastusest möödas koguni seitsekümmend aastat, mälestuste mälestusedki vist ununenud ja võrdlusi tuua päris raske.
Kui muljed mõnest lavateosest kummitavad vahel päevi, siis „Orpheuse” puhul meenus etendusejärgsel päeval küllaltki vähe. Järelikult pidi laval toimuv meelelahutus — vaatemäng,
ekstravagantsed kostüümid, möll ja trallimine — täitma oma rolli etenduse toimumise hetkel, just nüüd ja praegu, ei enamat. Äkki meelelahutusetenduse reegleid silmas pidades sellest piisabki? Siiski on kahju, et kõik see suurejoonelisus nii lühikeseks ajaks mällu jäi. Kuna olin lubanud etendusest artikli kirjutada, sundisin end siiski ka hiljem üksikasju meelde tuletama.

Kerge, aga samas nõudlik materjal

Marko Matverele, kellel juba lavastajakogemust piisavalt, oli „Orpheus põrgus” esimene operetilavastus. Olen täiesti nõus Alvar Loogi arvamusega (Postimees 28. IX 2010), et Offenbachi operetil ei ole hea dramaturgia ja et „tegu on kerge ja kerglase, kuid samas väga
nõudliku materjaliga”. Probleemid tekivad eelkõige sellest, et lavastuse aktsendid on paigas nõrgalt. Tundub, et osa lavastaja kodutööd jäi tegemata. Mõistan erakordset olukorda, milles lavastaja oli seoses kohe-kohe ees seisva kaheaastase merereisiga ümber maailma. Nii kapitaalse reisi ettevalmistamine pole lihtne asi, aga just sellesse kiiresse aega jäi kõne all oleva teose lavastamine. Teater peaks suutma selliseid kokkusattumisi ette näha ja vältida
püüdma.
Lavastaja Marko Matvere väidab kavalehel, et „polegi nii tähtis, kes seal laval täna täpselt on — kas prantsuse kodanlased või tõesti jumalad ja kuradid”. Selline väide peaks paika XIX sajandi keskpaiga Prantsusmaal, opereti sündimise aegu. Siis see dramaturgia toimis — ajal, mil Pariisi kõrgseltskonnas oli kreeka mütoloogia ja selle ümber aset leidev popp teema ja laval toimuv mõjus ilmselt terava poliitilise satiirina tolleaegse Prantsusmaa olude ja konkreetsete poliitikute pihta. Nii on naiivse Jupiteri kujuga ja tema saatkonnaga parodeeritud keiser Napoleon III ennast koos tollase aristokraatiaga. Võib vaid ette kujutada, millise kaifi sai publik esietendusel. Vanemuise saalis istudes aga kummitas kuklas küsimus: mille nimel siin see kõik toimub?
Tundmata Napoleon III ja tema õukonna elu detaile, ei tea tänane publik, keda teoses parodeeritakse. Ja kui saab teada, ei ütle see talle midagi, tänapäeva vaataja peal see dramaturgia ei toimi. Vaatajat saab aidata sellega, kui teha arusaadavaks, kes (või mis) on objekt, kelle pihta paroodia on sihitud. Selleks tuleb aga iga uue lavastuse puhul vana vorm täita uue sisuga. Vana aabitsatõde, mille silmaspidamine polegi nii lihtne. Jälgin mõnuga Kuku raadio Rohke Debelaki libauudiseid, mis tõestavad, et tänane päev lausa kubiseb
päevakajalistest kukerpallidest ja absurdist, mida parodeerida. Kas sellisest materjalist poleks siin olnud osaliseltki abi vana vormi täitmisel uue sisuga?
Varasemast ajast tulevad meelde kriitikute norimised lauljate kallal, kellel mõnes ooperis või operetis pole olnud piisavalt selge diktsioon ja vaataja ei saanud tekstist aru. „Orpheuses”
lauljate diktsiooniga probleemi ei ole ja niikuinii on eesti keeles lauldav tekst dubleeritud eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega. Ometi ei paranda see oluliselt arusaamist toimuvast.

Osatäitmistest

Vaatamata lavastuslikele küsimärkidele oli etenduses mitmeid meeldejäävaid osatäitmisi. Näiteks Atlan Karp Jupiterina valitses oma häält hästi ja lõi ümber kehastudes veenvaid karaktereid (näiteks Jupiter kärbsena). Pealtnäha muhe, tore ja heatahtlik mehike, tegelikult salakaval krutskitega tegelane, kelle välja pandud salavõrgud peagi nähtavaks said. Või Mati Kõrts Aristaiose ja Pluto topeltrollis – laulja, kelle puhul on kvaliteet garanteeritud. Groteskiga veenis Hansu osas Jaan Willem Sibul. Seni ooperirollides silma paistnud Alla Popova oli Eurydikena, ühe peategelasena, eriti keerulises olukorras, sest pidi kohanema operetile-laulumängule omase laulmismaneeriga. Kõige paremini õnnestus see tal II vaatuse
alguse aarias.
Etenduse peaosa mängis kiirreageerimiskorpuslasena nädalaga Orpheuse osa ära õppima pidanud Andres Dvinjaninov. Müts maha, et ta küllaltki mahuka rolliga nii ruttu hakkama sai. Oli muidugi ebalust ja ettevaatlikkust, aga kõike seda saab parandada. Oma neljast kanakostüümides viiuliõpilasest „kanakarjaga” ja koomikaarsenali abiga tegutses ta igatahes päris kindlalt.
Massimeedia esindaja Avaliku Arvamuse keeruka rolliga sai hästi hakkama Maria Kallaste, seda nii vokaalselt kui ka mänguliselt. Keeruka seepärast, et esile kerkinud väga moraalitut
lugu pidi Avalik Arvamus serveerima moraalsena, moraliseerivana ja koguni eeskuju väärivana.
Omamoodi kunsttükid on viimasel ajal etenduste kavad, õigemini kavaraamatud (kui arvestada nende mahtu). „Orpheuse” kavaraamatu kallal on kõvasti vaeva nähtud, pakkudes
teatrikülastajale lisaks põhjalikele tekstidele osatäitjatest ja lavastusmeeskonna liikmetest, helilooja Offenbachist ja tema ajastust selgitusi kreeka jumalate hierarhiast, nende headest ja halbadest külgedest, seostest Orpheuse ja Eurydike müüdiga jm. See kõik on väga tänuväärne
asi, ka museaalsest seisukohast. Võib ju arvata, et lugenud läbi sellise raamatu, saamegi ammendava lisainfo kõige selle kohta, mis laval toimus. Nii on lootust, et teatrisaalis segaseks jääva osa teeb hoolas teatrikülastaja endale selgeks kodutööna. 
 

10.12.2010