Kuidas globaalsed sündmused näevad välja inimlikul tasandil
Mart Kadastiku näidendi «Head inimesed» tegevus on paigutatud ajalooliselt murranguliste sündmuste keskele. Tuumakatastroof, Nõukogude Liidu lagunemine ja laulev revolutsioon pole siiski ei näidendi ega Ain Mäeotsa lavastuse fookuses. Globaalsete sündmuste peegeldumine inimsaatuses on see, mis loo põnevaks teeb.
Karol Kuntseli kehastatud Teet Holteri elu, väikeste rõõmude ja muredega, on pealtnäha täiesti tavaline. Väärikas amet, toetav pere, leplik abikaasa ja võluv sekretär kujundavad temast meeldivalt keskpärase mehe. Müstiline kohtumine Meeksi nõiaga (Ragne Pekarev) aga mängib Teedule kätte üliinimlikud teadmised, mis ta keskpärasusest vabastavad, kuid mis ajas valusalt kätte maksavad.
Tulevikku osaliselt ette teades muutub Teet pimedaks oleviku suhtes. Nii ei märka ta, et õnn, mida ta oma abielus saavutada soovib, on sekretäri ja armukese Niinaga (Lena Barbara Luhse) tal juba olemas. Valikute tegemisel lähtub Teet tõest, mis pole veel realiseerunud, ja selle tõttu moondub tema elu olevikus nagu kõverpeeglis. Tõe eest ei pääse ka Teet ja kui kauaoodatud õnn teda lõpuks tabab, siis rikošetiga, ning sellel on ootamatult traagilised tagajärjed.
Kõrvaltegelased
Teet on küll lavastuse peategelane ja kirjutatud just Kuntselit silmas pidades, kuid temaga võrdselt huvitavaid tegelasi ja märkimisväärselt orgaanilisi rolle on lavastuses veel.
Lena Barbara Luhse kehastatud Niina on lummavalt kaunis naine, keda lai austajaskond siiski edevaks või kerglaseks ei muuda. Vastupidi, ta on enesekindel, tema liikumine hoogne, hoiak väärikas ja kõne selge. Tema ainus komistuskivi on omakasupüüdmatu armastus.
Heal vaatajal on hea meel tõdeda, et «Head inimesed» on leidnud nii hea vormi, et lavastust saab kahtlemata õnnestumiseks pidada.
Ragne Pekarevil on lavastuses täita kaks väga erinevat rolli, kuid võrreldavad on need siiski. Meeksi nõid ja Elle Vask on mõlemad lahendatud väikeste vaimukate detailidega nii silmavaates ja miimikas kui ka reaktsioonides. Need kõik reedavad, et mõlemast tegelasest avaneb vaatajale ainult pealispind, ja see tõdemus toidab kujutlusvõimet.
Mõlemad Pekarevi rollid on terviklikud ja küpsed ning sellisel kujul on neid huvitav jälgida ka ilma, et vaataja peaks mõistatama, mis võis olla rolli loomise alguspunkt või pealisülesanne. Samuti võib mõlemat tegelaskuju julgelt sildistada mänguliseks, usutavaks ja nauditavaks, millele ei ole vaatajal põhjust otsida õigustavat selgitust väljastpoolt lavamaailma.
Ajastu hõng
Lavastusele sobiva keskkonna loomisel on kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits tabanud hästi nõukogude ajastu pruuni tooni. Lava on lahendanud nii dünaamiliselt, et pikast võimukoridorist saab seinte liigutamise, mööbli lisamise või valguskujunduse abil kerge vaevaga kontor, eluruum või baar.
Ajastutruu keskkonna loomisel pole lavakujundusest väiksem roll Mäeotsa täpsel muusikalisel kujundusel.
See ei ole tema esimene lavastus, kus muusika nii jõuliselt etendusest välja kõlab ja põhitegevustikuga paralleelselt kulgevaid ühiskondlikke muutusi või emotsionaalseid allhoovusi esile toob. Sellisena on muusika võimeline kujundama ka tegelaste suhteid. Nii on just rikkis raadiost katkendlikult ja disharmooniliselt kostev muusikapala see, millest saab alguse Teedu ja Niina konarlik suhtlus ning mis jääb kogu etendust nukrusega saatma.
Mäeots on lavastajana äärmiselt produktiivne ja see toob kaasa nii suuremaid kui ka väiksemaid õnnestumisi. Heal vaatajal on saalis istudes tõenäoliselt hea meel tõdeda, et «Head inimesed» on leidnud osatäitmistes, lava- ja muusikalises kujunduses nii hea vormi, et lavastust saab kahtlemata pidada õnnestumiseks.