«Kui sa minu muusika järgi tantsid, kutsun ma miilitsa!»
Mitte ainult rahvusvahelist tantsupäeva ei tähistata 29. aprillil. Päev hiljem teeb Vanemuise teater kummarduse ka tänavu 75-aastaseks saanud ja riikliku elutööpreemia pälvinud ballettmeistrile Ülo Vilimaale.
Sellest peaks tulema üks väga eriline õhtu. Nimelt on seks puhuks taastatud ka mitu maestro kõige varasema loominguperioodi teost, sealhulgas «Collage’i teemal B-A-C-H» II osa, mis on esimesi Arvo Pärdi muusikale lavastatud tantse üldse. Nüüdisajal, kui maailma tantsukunstis ekspluateeritakse (üle) peamiselt Pärdi tintinnabuli-stiilis teoseid, peaks seda olema värskendav vaadata.
Ligemale 50 aastat tagasi esimest korda lavale jõudnud «Collage’iga» – muusikat soovitas Eri Klas – seondub ka üks anekdootlik seik, mida Ülo Vilimaa on muheledes ikka ja jälle allakirjutanule rääkinud. Nimelt polnud Pärdile mõte tema muusikat kasutada sugugi meeldinud ja ta hoiatanud Vilimaad enne esiettekannet: «Kui sa minu muusika järgi tantsid, kutsun ma miilitsa!»
Pärast kontserti, mida dirigeeris Eri Klas, patsutanud aga õlale ja lubanud edaspidi teha oma muusikaga kõike, mida hing ihaldab. (Hiljem mindi küll korraks pahuksisse Paganini pärast: Vilimaa jutu järgi ei meeldinud usklikule Pärdile, et ta tantsib saatana kehastuseks peetud viiulikunstnikku, nii et ta jättis kirjutamata Vilimaa tantse jäädvustava balletifilmi «Inspiratsioon» muusika.)
«Vilimaa on erakordselt musikaalne tantsija. Ta ei tantsi kunagi muusika saatel – õiges rütmis ja enam-vähem õige üldkarakteriga (kiire või aeglane, hoogne või lüüriline); ta tantsib muusikat ennast – arengus, detailides; ta tunnetab seda kogu kehaga. Ilmekas ja fantaasiarikas «Collage’i» seade, milles nagu teoseski on vastandatud ja ühendatud klassika ja kaasaeg, lubab uskuda, et Vilimaa kätte võib anda kõige keerulisema partituuri,» kirjutas 1967. aastal ka ajaleht Sirp ja Vasar.
Valguse ja varju, korrastatuse ja kaose kontrastile üles ehitatud kolmeminutilise tantsunumbri järel võttis Vilimaa ette veel ühe Pärdi varajase teose «Süllaabiline muusika», mida kaasajal kirjeldati ka kaose ja korralagedusena, või siis vastupidi – matemaatilise tehtena. Ka selle järgi tehtud «Süllaabiline tants», mida Vilimaa on esitanud isegi Aafrikas ja Jaapanis, on oma aja kohta väga modernistlik, paljuski vahetule improvisatsioonile üles ehitatud. Sedagi saab peoõhtul tagasivaatavalt näha, muidu kahetsusväärselt harva näidatavas filmis «Inspiratsioon».
Iseäranis tähelepanuväärne koht selleks õhtuks taastatavate teoste seas peaks aga olema lühiballetil «Kontsert mustas» (balletiõhtu «Kontrastid» II osa, 1967) – võimalik, et Vilimaa loomingu kõige ilusamal (sõna otseses tähenduses) tantsul, mille aluseks on Bachi muusika ansambli The Swingle Singers töötluses. Seda eeterliku iseloomuga seadet kannab idee vabastada end maa raskusjõust, tõusta taevastesse kõrgustesse.
«Mul läks silm märjaks, kui ma proovi käisin vaatamas,» ütles Vilimaa ise eile Postimehele.
Ülo Vilimaale pühendatud balletiõhtu on laupäeval kell 19 Vanemuise suures majas.
Postimees, 28.04.2016