Kristuse surm peibutab rahva purskkaevu äärde

Tartusse Vanemuise teatri kõrval laiuvale murunõlvale uue laulukaare paigaldamine ja ligi saja hõbekõri kokkukutsumine on ühel poolt muidugi riskantne samm.
Sel hommikul, kui reedel esietenduva rockooperi «Jesus Christ Superstar» lauljad-näitlejad esimest korda täiskostüümis-grimmis lavale peavad astuma, tuleb produtsent Paavo Nõgesel korrakaitsjatele aru anda, miks ülikooli raamatukogu ümber elavad kodanikud hilisõhtuti sõba silmale ei saa ja mis mürgel seal põõsa vilus ometi käib.
Teine, ja tõenäoliselt suurem osa linnarahvast on aga suvise mürgli võlu juba mõistnud ning sätib end vähemalt tund enne järjekordset läbimängu raamatukogu purskkaevude äärele istuma.
Purskkaevu kiviäärelt on laval sehkendajate peanuppe üle tara isegi paista. Targemail pealtvaatajail on kaasas tekid ja toidukorvikesed: eks õhtu võib pikaks venida.
Lavaruumi ümbritseva traattarastiku taga käib samal ajal vilgas tegevus: lavastaja Georg Malvius, kootud murumütsike peas, kamandab kostümeeritud vägesid üksteise järel pinkidelt üles ning suunab sound-check’i.
Paljusid Vanemuise kohvikust kohvikruusidega saabuvaid osalisi tervitab lavastaja isiklikult sõbraliku patsutusega õlale või põsele.
«Kaunistagem Eesti kojad,» rõkkab üks lavasügavusse jõudnud neiu ja vudib kohusetundlikult üle punapinnalise lavapõranda. Midagi peab ju laulma, et helimehed pingridade taga kõrguvas puldis teda kuuleksid.
Oma järge ootavad osalised istuvad platsile püstitatud vihmavarjukeste all lisakampsunite ja jopedega varustatult külg külje kõrval ja vehivad tüütuid sääski eemale. Kapuutsi alla varjunud Alexander Lycke krõbistab Snickersit ja piilub ümbrust, jünger Annaseks kehastunud Lauri Liiv pahvib suitsu ja jutleb elavalt teatri rühmamüügi juhi Elo-Liis Parmasega.
Jeesuse osaline Stephan Hansen teeb aega parajaks oma lavalise reetja Juuda ehk Vaiko Epliku pärispojale Villem Richardile hobust mängides ja temaga mööda platsi ringi ratsutades.
Heliproovi vaikides taamalt vaadanud Nõgene tormab ühtäkki, pärast lühikest telefonikõnet, platsilt minema. Selgub, et lavataguste puude alla püstitatud plasttelgikeses istuval orkestril ei taha noodiraamatud sellise tuulega kuidagi pultidel püsida ja nii tuleb produtsendil kiirelt šoppama tõtata.
Enne proovi algust naaseb ta muheledes virna pesulõksudega. Enne kui läbimäng alata jõuab, tuleb Nõgesel veelgi ringi asjatada: monitoridele, mis lava taha varjunud dirigent Tarmo Leinatamme vehkimise näitlejateni kannab, ei taha miskipärast pilt ette tulla.
Paar koori solisti arutavad sellal poolsosinal, et kas naispeaosaline Liisi Koikson ikka tuleb proovi, tal pidavat hääl ära olema. Samal hetkel marsib sarnaselt teiste peaosalistega punapaeltesse mähitud Koikson platsile ja sammub silmanähtavalt pahura Malviuse juurde. Hansen paneb laval kõrguva hiiglasliku mao ees Villem Richardi maha ja tõttab samuti lavastaja juurde.
«Požaluista, maestro,» hüüatab Malvius ja vehib hoogsalt kätega, sest tema peamikrofon ei taha miskipärast vedu võtta. «Ma tahan, et see mikrofon oleks kogu aeg sisse lülitatud – mina ise otsustan, millal ma räägin ja millal mitte,» käratab ta helipuldi poole.
Helimees Lauri Liivak ohkab ja nendib, et tegelikult pole lavastaja mikrofoni keegi vahepeal puutunud. «Malvius ise posserdab sellega, nii et tal õnnestub see jälle välja lülitada,» poetab ta tasakesi.
Pisut enne proovi tõttab platsile ka etenduse kunstnik Ellen Cairns, hoolsalt sooja pearätti mähituna, ja istub kostüümiala juhataja Ivika Jõesaare ja meeste kostüümide juurdelõikaja Ruth Rehme-Rähni lähedale maha.
«Vaata see seal, vasakult kolmas – see jakk ei sobi talle kohe üldse,» arvustavad kostüümispetsid vahepeal lavale kogunenud truppi. Cairns üksnes kribib midagi kaasa võetud kladesse. «Nooh, väikesed täpsustused, väikesed tähelepanekud,» salatseb ta.
Esiridadesse prantsatanud Malvius teeb samuti hoolsalt märkmeid ja üritab samal ajal kaasa võetud sääsetõrjevahendiga tigedaid pinisejaid enda jalgadest eemal hoida.
Leinatamm tõstab käed ning puudevilust kostab «Jesus Christuse» avamäng… Ometi tundub, et hoolimata orkestri usinast mängust ei taha heli kuidagi kõvemaks minna. Sel moel võiks karta, et lavastuseks paigaldatava hiidtribüüni juurest muusikuid ei kuule. «See on sellesama kaebuse pärast,» rahustab etendust hoolsalt jälgiv Nõgene. Et linnarahvale pisutki rahu anda, on suuremad kõlarid lihtsalt välja lülitatud.
Sestap kuulevad ka laval laulda üritavad tegelased ühtäkki üle platsi kostvat signalisatsiooni, mis lähimas autoparklas tööle hakkab.
Malviuse halb tuju süveneb veelgi. Seda enam, et sel ööl ei taha ta rahule jääda ka valgustusmeeskonna tööga.
«Mis see siis nüüd täna selle valguse ja heliga on,» pahandab ta. Nii nõuab ta teise vaatuse katkestamist ja uut algamist.
Ohates vudivad näitlejad taas lavalt ära: ehkki muidu kestab lavastus kaks ja pool tundi, tõotab see prooviöö pikem tulla. Nõgene lubab, et ülehomsest alates on kõik perfektne. Sest teadaolevalt on kaheksale mängukorrale praeguseks pileti lunastanud juba ligi 18 000 inimest.