Loe

Kristuse-ealiseks saav Jan Uuspõld unistab rollist ilma vale ja varguseta

Urve Eslas, Postimees

Urve Eslas, Postimees

Juba aastajagu Vanemuise palgal olnud Jan Uuspõld leiab, et mida kirjum on näitleja elu ja mida puhtamalt ta sellest võitlusest välja tuleb, seda paremaks ta muutub.

Nagu teame varsti valmivast filmist «Jan Uuspõld läheb Tartusse», läks Jan Uuspõld Tartusse.

Olete Vanemuise palgal, aga teete kaasa ka Draamateatris?

Vanemuises on mul neli lavastust – mängin lasteetenduses hunti, siis on «Mesimees», «Teatriparadiis» ja «Vabamõtleja». Draamateatris teen uut rolli – Hendrik Toompere kutsus mind kaasa tegema Dostojevski «Sortsides».

Kaugel film on?

Montaaž on lõpusirgel. Selles mõttes vist ollakse graafikus – veebruariks lubati ja veebruaris tuleb välja.

Filmi režissöör Andres Maimik ütles võtteplatsil, et kuigi Jan enam ei joo, mäletab teie keha seda, mismoodi on pohmellis olla ja seetõttu tuleb ka mängimine loomulikult välja. Hea ja halb on niisiis üsna subjektiivsed kategooriad…

Vaat see ongi üks väga kummaline paradoks. Kellelegi ei saa soovitada, et joo või tunne valu, siis on sul seda hiljem lihtsam mängida. Ju on ka teisi vahendeid. Inimene joob looma moodi siis, kui tal on midagi kehvasti või valesti. Aga paradoks on selles tõepoolest, et mida kirjum on näitleja elu ja mida puhtamalt ta sellest võitlusest välja tuleb, seda paremaks ta muutub, tõepoolest. Kõik, mida inimene läbi elab, talletub mällu – nii keha mällu kui ajju. Inimene üldse muutub mahlasemaks elu jooksul. Igasuguseid veidrusi ja hulle asju on tehtud, aga neid ma saan kasutada ära oma töös. Asjal on ka positiivne külg (naerab).

Saate 33-aastaseks. Kristliku maailmapildi müüdid mõjutavad meie elu, tahame või ei. Mida see vanus teie jaoks tähistab? Kardate seda?

Jah. Jumalast õige küsimus. Ma tõepoolest ei ole suutnud sellest mööda vaadata, et ma saan 33 ja see on Kristuse iga. Ma kartsin, kui sain 32, sest siis hakkas 33. aasta jooksma. Tegin oma elus väga suure pöörde, sest tahtsin suurt, põhjapanevat muudatust selleks hetkeks, kui kolmekümne kolmeseks saan. Ja see hirm on vilja kandnud, praegu olen väga rahul. Lähen julgelt sellele vastu, et saan 33. Selles vanuses toimub mingi kvalitatiivne muutus – siiani oli tahtmine midagi saavutada, nüüd tekib soov midagi ära teha. Kui inimene saab 33, hakkab ta mõjutustest kaugenema, teda ei koti enam eriti, mida teised arvavad. Kuidas mul see välja tuli? Nüüd mul ei ole seda vaja enam küsida. Ma pean teadma enne asja tegemist, et teen õiget asja.

Varem olete seda ka teinud, milles ise kindel ei olnud?

Muidugi, ma ei saa väita, et kõik on raudselt hea, mis ma teen… alati ei saa valida. Eks ma ole igasugu lolluseid teinud. Aga olen üritanud neid teha nii, et väga endaga vastuollu ei läheks. Pigem meeldib öelda, et olen kõigega rahul, mis ma teinud olen, kui öelda, et ma ei ole rahul.

Eestlased on naljakas rahvas, kui on sünnipäev, peab olema rohkesti viina ja viinereid. Aga teie ei joo ju üldse?

Kindlat plaani, kus sünnipäeva pidada, veel ei ole. Sõpradega saan kindlasti kokku, sest mingis mõttes on 33 tähtis verstapost ja ma ei saa sellest mööda. Ma ise ei ole aasta otsa joonud ja ei joo ka, lähitulevikus vähemalt. Kuid see ei ole peamine. Aga viina ma pakun küll, kui sõbrad tulevad (naerab), ega ma ei saa inimesi jätta kuivale seepärast, et ma ise ei joo.

Nüüd töötate põhikohaga Vanemuises. Kui erinevad need kaks teatrit seestpoolt vaadates paistavad?

Muidugi on nad erinevad. Vanemuine on repertuaarivalikul natuke vabam, mulle tundub. Draamateater on kuidagi, kuidas ma ütlen… selline tiba kommertslikum praegu. Selle kommertslikkusega käivad alati kaasas tähtajad, publikunumbrid… need mind ei huvita eriti. Tartus kuuleb vähem numbreid. Muu elu on samuti aeglasem, jääb aega ka endale, et rolli peale mõelda. Tartus ei ole palju ahvatlusi, millega kaasa minna, Tallinn on neid täis. Tallinnas tundub, et ei saa neist ära öelda, sest on tunne, et jääd mingist rongist maha. Tartus ei teki rongist mahajäämise tunnet. Vanemuine liigub sellele järele, kas või see muusikalirida. Mis draamatruppi puutub, on Vanemuises veidi enam võimalusi nokitseda.

Kui rolli kallal nokitsemisest rääkida, näib, et teile meeldib pigem ise läbi elada kui jäljendada.

Üsna vähesed on nii rikkad, et nad ei ole pidanud teistelt midagi varastama. Olen alati kelleltki teiselt midagi varastanud, kas või rolli põhja, füüsise. Keegi näiteks teeb proovis midagi väga lahedat – sina mõtled, kurat, just mina peaks oma rolli puhul seda tegema. Ja siis varastangi talt selle ära. Aga eks ma olen selle varastatu transformeerinud enda võtmesse, see muutub lõpuks hoopis mingiks muuks asjaks, ja teine näitleja ei märkagi.

Mu üks unistus on, et võib-olla ükskord saan teha sellise rolli, et ma tõesti midagi varastanud ei ole. Siiani olen enamjaolt ikka varganägu olnud.

Jan Uuspõld • Sündinud 14. detsembril 1973 • 1998. aastal lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli (XVIII lend) • 1998–2005 Eesti Draamateatri näitleja • alates 2006 Vanemuise teatri draamanäitleja • Osalenud televisiooni meelelahutussaadetes «Wremja» (2001–2003), «Viva Las Vegas» (2003), «Jan E. Uuspõld show» (2004). • Mänginud filmides: «Kõrbekuu» (1999), «Öine navigatsioon» (1999), «Ränk ja Kilk» (2001), «Somnambuul» (2003).

Arvamus

Ma tunnen Jani juba aastaid. Jan on, vähemalt praegu, väga korralik ja asjalik. Võtete ajal oli ta alati õigel ajal kohal, tervitas kõiki, oli optimistlikus tujus, nägi hea välja (käis spordisaalis keha vormimas), pidas võtetel kaua vastu, ei virisenud. See kujund, mis Janist kui lakkekrantsist ajakirjanduses on loodud, ei pea absoluutselt paika. Varasematel aegadel oleme ka koos hommikusse tüürinud, kuid seekord kui ülejäänud võttegrupp läks sünnipäevale, jäime meie Janiga autosse istuma, et koju sõita. Istusime seal kahekesi nagu keskealised mehed, tükk aega vaikides, kuni Jan lõpuks lausus melanhoolsel moel – kas kujutad ette, et me vanasti oleks midagi sellist teinud… Komöödianäitlejana nõutakse temalt sageli rohkem žeste ja miimikat ning vähem sisu, kui talle meeldiks. See koomiline ekspressiivsus on teda vahel ära tüüdanud, seetõttu hindab ta ise minimalistlikkust. Eks kinokunstis, eriti sellise nähtuse puhul nagu väärtkino, osatakse samuti hinnata seda, et alltekst jääks ikka alltekstiks ja näitlejas oleks maksimaalne pinge minimaalses liikumises. Mina hindan Janis ka seda klounaadlikku poolt, võimet parodeerida, matkida, oma näoga mängida. Loomult on Jan väga heatahtlik. On selliseid egomaniakist näitlejaid, kes jõuliselt end kehtestavad ja kõik teised p…sse saadavad. Kui režissööriga on erimeelsusi, väljendavad sellised seda sõna ja teoga. Aga Jan on väga tolerantne, püüab aidata režissööri ja ei saada kedagi kunagi p…sse. Ta suhtleb inimestega väga viisakalt ja abivalmilt ja on ka piisavalt kannatlik. Filmitöö teatavasti nõuab mehist kannatust. Andres Maimik režissöör

Jan on koomik, müstik, andekas, vahel veider, sürreaalne, vaimukas, müstiline, siiras, kaval, riukalik, ekstreemne, äärmiselt põlev, hea, lapsik, kummist, sügav, suuresilmne, viisakas, lollpea! Palju õnne sünnipäevaks! Lavakunstikateedri 24. lend, kes valmistub eksamiks ja nende õppejõud Hendrik Toompere jr, Kaie Mihkelson ja Peeter Raudsepp

11.12.2006