Loe

Kristiina Alliksaar: kuidas eit tualetis vett tõmbas…

Kristiina Alliksaar, ERR kultuuriportaal
Teatrid läksid heas usus teatrite rahastust paremaks ja selgemaks tegema, aga sattusid tulemusena hoopis Eesti teatrimaastikku reformima. Reformis on palju põhjendamatuid kaotajaid, aga muidugi ka põhjendatud võitjaid. Ometi on kõik kurvad, kirjutab Kristiina Alliksaar.x
Viimase üheksa aasta jooksul on kultuuriministeeriumil olnud viis ministrit. Mitte kõik neist ei ole selles ametis omal soovil olnud, nii on nad ise väitnud. Mõnda on poliitilised lained sellesse ametisse lihtsalt loksutanud ja ta on püüdnud hakkama saada, isegi kannatada mõned kohtumised valdkonnaga (küll lühidalt, sest kell on sealmaal, et on oht ummikusse jääda, kui kohe ei lahku) või tunda huvi, millega valdkond aega sisustab (“mida need kunstnikud päev otsa teevad?!”).Kõik oleks ju tore, kui selles ametis piisaks lihtsalt toredast inimesest. Aga ei piisa.
Ministri töö on ministeeriumit juhtida ja kui kannatab juhtimiskvaliteet, siis kestavad need tagajärjed veel kaua. Ja siis juhtubki nii, et isegi kui järgmine minister on päriselt valdkonnast hooliv, siis kogu laeva ta keerata või pidurdada enam ei jõua, saab vaid jäämäe ja laeva vahele rehve (loe: raha) loopida. See ei ole aga ei mõistlik ega jätkusuutlik, ammugi mitte valdkonda arendav või toetav, pehmendab lihtsalt hetkeks kõvemat pauku.
Praegu teatrite rahastamisega toimuv on selle eelneva konkreetne tagajärg. Kui juhita ametnikel kaob arusaam sellest, et iga nende otsuse taga on reaalselt inimesed, pered ja nende hakkamasaamine, mõnel puhul elutöö, siis hakkavadki tekkima järjest keerukamad Exceli tabelid ja enam kui kuu aega valmivad juriidiliselt korrektsed protokollid. Justkui mingite probleemide lahendamiseks.Iga uus valdkonna asekantsler, kelle ettepanekud jõuavad ministri lauale, peab suutma maailma parandamise soovi kõrval ette näha oma ettepanekute tagajärgi, muidu on see lihtsalt banaanikoor ministri jalge ees.
Appi tõmmatakse eksperdid, kellele antakse näiline roll, kuid pannakse täisvastutus. Pikkadeks (ja sisukateks) aruteludeks kaasatakse valdkonna esindajad, kuid lõplikud valikud ettepanekutest ja tagasisidest tehakse ikka ministeeriumis. Infot tilgutatakse jaokaupa – küsid õuna, saad õuna seemne, sest kui see mulda panna, siis küll sealt ükskord tuleb! Adumata, et sellisel tasemel sisekommunikatsioon on automaatselt ka väliskommunikatsioon ning vastuseta küsimused leiavad igatahes loomingulised vastused – mida kaugemale jääb ametliku info jagamine, seda enam kinnistub rahvaluule.
Muidugi teeb kultuuripoliitikat ministeerium, nii väidab ka arvamusartiklis ministeeriumi asekantsler. Valdkond on hea meelega alati valmis kaasa mõtlema, aga kui meid juba kaasatakse, siis tuleks ka kuulda võtta, mitte hiljem selle taha pugeda, et küll olid partnerid saamatud ja eksperdid õelad.
Ja kui meid usaldatakse kaasa mõtlema, siis võiks usaldada ka infot lõplike tulemuste kohta (mida teatrid veel ei tea). Nii ei taha varsti keegi enam kaasatud olla ja see ei ole ometi demokraatlikus riigis olukord, kuhu me jõuda soovime.Vägisi tuleb selle kõigega meelde Astrid Lindgrenilt laenatud lugu sellest, kuidas eit tualetis vett tõmbas.
Suur hoone oli kokku varisenud, päästemeeskond käis ringi ja otsis ellujäänuid. Järsku kuulsid nad varemete vahelt hullumeelset naeru ja leidsid vannitoa varemete vahelt ühe vana naise. Kui päästjad küsisid, mis nii naljakas on, siis eit vastas: “Ha-ha-haa, ma tõmbasin tualetis nöörist vett peale ja siis varises siin kõik kokku!”Selline on lugu teatritest, kes läksid heas usus teatrite rahastust paremaks ja selgemaks tegema, aga sattusid tulemusena hoopis Eesti teatrimaastikku reformima. Reformis on palju põhjendamatuid kaotajaid, aga muidugi ka põhjendatud võitjaid. Ometi on kõik kurvad.
Selge, et maailma muutmine algab iseendast, seepärast ma rohkem ei targutagi. Küll kutsun üles mõtlema sellele, miks me midagi teeme, mis vastutus sellega kaasneb, kuidas me neist otsustest teada anname ja mis meie otsuste taga on. Reeglina ikka inimesed. Seda ei tohi unustada. Iseäranis need, kelle juhtida ja käsutada on meie kõigi ühine vara ja vastutada meie kõigi ühine väga suur väärtus, kultuur.
25.01.2023