Kristallkingakeses rööprähkleja
Avage oma silmad! Just praegu on teil võimalik näha äsja oma esimese tööpreemia saanud näitleja Ken Rüütlit nii , lühifilmis kui ka „Apteeker Melchiori“ filmisaagas.
Ken ei osanud midagi aimata, kui end hiljuti Narva Eesti peole sättis. Keegi ei olnud isegi uurinud, kas ta tuleb. Keni enda põhiline eesmärk oli näha peol vanu sõpru: on olnud nii tihe, et suhtlemine on jäänud napist napimaks. Seetõttu oli ta siiralt üllatunud, kui lavalt kõlas ühtäkki tema nimi.
„See on väga suur pai ja paid on alati vaja!“ ütleb laureaat oma elu esimese auhinna kohta. Noorele etenduskunstnikule mõeldud Kristallkingake anti talle seniste rollide eest koduteatris , , Kuressaare ja . „Olen terve elu olnud õnnega koos. Vahepeal tundub, et üldse ei pinguta ja asjad tulevad iseenesest, aga kodus tunnen, et need pingutuslihased on päris kõvad teinekord!“
Tartus on õhku. tulekust saab Kenil tänavu kolm aastat. Tartusse saabus 2020. aasta suvel lausa pool kursusetäit vastseid lõpetanuid – viis , neli . Mis viga alustada sellise toega uut elu teises linnas! Kohe algasid proovid Johan Elmi noortelavastusega, kus said rolli kõik uustulnukad – linnupojad kanti hellalt pesatäiena koos lavale. „Et ei satu kohe üksinda Hannes Kaljujärve või Aivar Tomminga kõrvale või vaatab Andres Mähar kurja pilguga otsa: „Sa ei saa hakkama või?“” muigab Ken, meenutades esimesi päevi . „Johan hoidis meid, see oli väga toetav protsess. Mängime seda tükki siiani.“ Seniajani püsib koos ka kursuse sõprustuumik, igal nädalal saadakse kokku ka väljaspool tööaega, tihtilugu kursusevenna Oskar Seemani saunas.
Tartu võttis Keni esimesest päevast omaks – selles oli oma osa nii kambaga tulekul, soojal suhtumisel, aga isegi linnapea kirjal, mis tervitas noort kultuuritegelast ülikoolilinna saabumise puhul. „Mulle meeldib Tartu tempo. Õhku on, inimesed naeratavad,“ tõdeb Ken. „Tallinnas pole õhku, aga on inimesi. Paar päeva tagasi sõitsin Tallinna, istusin turul maha, jälgisin rahvast – oli igasuguseid tüüpe. Selle turul veedetud tunnikese jooksul näed Tallinnas lihtsalt rohkem inimesi.“
Garderoobikaaslane Priit Strandberg kutsus Keni appi Jakobi mäe ja nüüd on ta seal noori õpetanud peaaegu kaks aastat. „See on olnud suur kingitus, sest nad annavad palju tagasi. Õpin tänu neile näitlejana ja see sunnib ka ennast olema pisut kõrgemal, ei saa end lõdvaks lasta. Noored aitavad tunda, et olen õigel teel.“
Kenist on kolme aastaga saanud hõivatumaid näitlejaid, kes teeb kaasa seitsmes lavastuses. annab ta tunde neli korda nädalas, samuti teeb ta külalisena aegajalt kaasa muudes . Filmitöö veel pealekauba. Millal ta magab? Millal puhkab? Keni saadetud telefonisõnumid saabuvad järjekindlalt veidi enne kella kolme hommikul. „Ma ei puhka! Või täpsemalt: ma ei puhka kolme nädalat järjest. Aga katsun leida igas päevas puhkehetke. Eks ta ole kurnav ja – ptüiptüi-ptüi – läbi põleda ei tahaks, aga tunnen, et praegu saab hakkama.“
Ise käies otsib ta alati seda, et nähtu puudutaks, ükskõik mis koha pealt. Näitlejana trupiga laval olles loodab ta vaatajatele pakkuda sama emotsiooni: „Mis tõstaks, annaks jõudu, paneks mõtlema, aitaks ära kaduda, tuletaks meelde, mis on elus tegelikult tähtis, aitaks näha midagi teise nurga alt. Ja puudutab ikka siis, kui sünnib see pisike .“
Õnn teisel katsel. viis tee ta kuidagi enesestmõistetavalt. Ema pani poja neljaaastasena Kaari Sillamaa kaunite kunstide kooli, kus sai tegelda nii keraamika, laulmise kui ka tantsuga, kooli kaubamärgist muusikalidest rääkimata.
Vanalinna hariduskolleegiumi sai Ken aimu, mis õigupoolest on. „Tänu Lembit ja Maria Petersonile hakkasin mõtestama, aru saama, mida kõike on vaja, et üks lavastus sünniks, kuidas hääleaparaadiga tööd teha. Seal tekkis mõte, et võiksin olla näitleja,“ ütleb Ken. Gümnaasiumi lõpetamise aastal oligi parajasti lavakooli vastuvõtt. Ken mõtles: lihtne, lähen teen ära, ma olen ju andekas! Aga eelvoorust kaugemale ta ei jõudnud. See oli suur löök.
Alternatiiviks osutusid Viljandi ja tantsuõpingud. See aeg kasvatas nii erialaoskuste poolest kui ka eluliselt: tuli pesast välja lennata, omaette elu harjutada, aga sai teha kaasa ka mõnes . Pärast esimest aastat otsustas ta koos sõbraga kaitseväkke minna ja seal, metsas õppusel olles märkas ta juhtumisi teadet, et lavakoolis võtavad uue kursuse juhendada Elmo Nüganen ja Anu Lamp. „Et kui tahaks üldse kuhugi kursusele minna, siis nende käe alla. Mõtlesin, et proovin uuesti. Seekord õnn naeratas.“
Eelmisel laupäeval esietendus „Pisuhänd 2“, vaade Vilde vanale heale „Pisuhännale“. Ken astub lavale Piibelehena – kellena siis veel? -: uljad lokid, sametülikond, eri karva sokid ja võluv karakter, mis ühendab kirjaniku boheemlikkuse osava ärivaistuga. „Pisuhännaga“ on Kenil kauasem suhe. Ka gümnaasiumiaegses lavastuses mängis ta Piibelehte ja näidendi tekst meeldib talle väga. „Kuulsat telelavastust pole ma nüüd üle vaadanud ja Krjukovilt-Kibuspuult eriti ei varasta. Aga tegelased on vaatajatel meeles, nad elavad edasi, me ei pea neid nullist tutvustama hakkama.“
Hoopis teistsugusena, rämeda jõmmina näeme Keni Katariina Aule lühiloos „Heiki teisel pool“ äsja esilinastunud filmikassetis „Kadumise lühikursusc „Need võtted olid huvitavad ja kaelamurdvad. Mängin üht noort kutti, kes eluvennana satub teispoolsusesse, kus kohtub vanaisaga. Talle jõuab kohale elu kestus, hetke tähendus ja mõne inimese olulisus. Tore lugu!“ tutvustab Ken lühifilmi, mis on juba festivalidelt esimesed loorberid korjanud. Tulevast nädalast jõuab kinoekraanidele ka „Apteeker Melchiori“ filmisaaga kolmas osa, kus Ken mängib taas kepsakat munka Hinrikut, kes aitab apteekrihärral kuritöid lahendada.
Kaks hooaega on ta kaasa teinud TV3 „Armastuse“ seriaalis, milles hindab eeskätt võimalust õppida meistritelt, näiteks sarjas kaasa löövalt Marko Matverelt. „Sarjas, nagu , kus on legendid kõrval, saab vaadata, kuidas meister tegutseb, ja panna see tallele oma tööriistakohvrisse.“
Ära karda, Ken! Laval ja filmis pulbitseb Ken täiega. Ei teki temaga liigseid mõttepause ka usutluse ajal, nii et kui ta end paadunud introverdiks nimetab, tuleb see mõningase üllatusena. „Mulle meeldib hästi tasa olla. Las teised jutustavad, ma hea meelega kuulan. Uues seltskonnas pigem jälgin inimesi ja võin isegi kellelegi heidutava mulje jätta, nii et vahel tõesti ütlen endale: „Ken, lase välja, ole avatum! Ära karda!“ Mu sisemine ring inimestest, keda ma ligi lasen, on hästi väike,“ tunnistab ta.
Tartusse tulnuna haudus Ken lisaks veel üht plaani. Teda on alati köitnud võimalus midagi oma kätega teha. Seetõttu vaataski saabumissuvel ringi: äkki saab kõrvalt tisleriks õppida? „Kui oleks tahtnud, oleks jõudnud. Tükke veel mängukavas polnud, õhtud olid vabad… Nüüd enam tõesti ei jõua,“ kostab ta häälest kerget kahetsust, et ta mõttega lõpuni ei läinud, aga ta pole veel loobumisvõitu andnud. Tema uues kodus on garaaž, kuhu ta mõtleb töökoja sisse seada. Tööriistad saab poest ja õpetada oskab lõpuks ka YouTube.
Kes on Keni käekäiku lavakoolist peale jälginud, on olnud tunnistajaks ka tema soenguotsingutele. „Ma ei ole veel leidnud seda päris enda oma. Proovisin lavaka ajal pikki juukseid, seejärel kiilakat peanuppu. Siiani on juhtunud nii, et igaks uueks projektiks mõtlen välja uue lõikuse. Nüüd tahtsin proovida potisoengut, mida ise kutsun tõruks, ja sellega seotult ootan projekti, kuhu see võiks sobida,“ naerab ta.
auhinnagalal jälgis telekaamera Keni tänukõne ajal tumedapäist tüdrukut. „Iris on minu elukaaslane, ostsime just koos korteri. Ta oli vist isegi õnnelikum kui mina, kui mu nimi Kristallkingakese üleandmisel kõlas. Iris on mul väga palju aidanud tekste õppida, kui tegin eelmisel hooajal rekordarvu püstolrolle.“ Püstolrollid on teatavasti need, kus näitleja peab n-ö üleöö rolli ära õppima, kui senise osatäitjaga midagi juhtub. Ta on Irisele tänulik koduhoidmise eest, sest ise ei jõua töö kõrvalt millegagi panustada. Vähemalt ootab neid ees ühine töö suveprojektiga, kus teeb kaasa ka vabakutseline näitleja Iris.
Kõige õnnelikum on Ken siis, kui keegi teeb pai – eeskätt ülekantud tähenduses. Gümnaasiumipäevilt on talle meelde sööbinud õpetaja Lembit Petersoni soovitus: otsi päevast, nädalast ilu hetke. „See võib olla ükskõik mis: keegi kingib lille, teeb ukse lahti, naeratab bussis. Ilusaid hetki, millest oma argielus mööda tuhiseme, on nii palju, aga need väikesed asjad liigutavad mind väga. Kui keegi teeb komplimendi või tuleb asja eest, teist taga kallistama. Kui esimesel hetkel tahaks introverdina sellest kuidagi kõrvale põigelda, siis tegelikult on see tore!“
(Eesti Päevaleht, 6.04.2023)