Kratimäng näitas üksiolemise nägu ja õnne kellegagi koos putru süüa

Valgas antakse teatrietendusi tavaliselt teatrisaalis, mõni üksik etendus ovaalsaalis. Kõik ovaalsaali etendused on olnud millegi poolest erilised. Viimane niisugune oli Vanemuise “Kratimäng”.
Pealtvaatajad istusid pikkades ridades, näitlejate mängumaa nende ees laius seinast seina ja poolest saalist lavale välja. Sellel nn laval oli isand Teodori kodu: vaip maas, pilt seinal, seina ääres vanaaegne must nikerdustega riidekapp, kamin, mille paistel end soojendada, kirjutuslaud ja söögilaud. Ka saali klaver oli asjade paigutamiseks ära kasutatud.
Juba publiku kogunemise ajal mängis vaikne muusika. Mängisid kaks näitlejat – Aivar Tommingas (isand Teodor) ja Katrin Pärn (tüdruk).
Etenduse alguses toimetasid mõlemad tegelased teineteisega kokku puutumata ja sõnagi rääkimata. Kui Teodor märkas, et mõni asi oli tema selja taga uue koha leidnud, alustas ta juttu.
“Ma olen siin muidu ikka üksi elanud. Eks see ole näha ka nendest naljakatest asjadest, mis siin näha. Mõne olen ostnud, mõne leidnud, mõni on ise tulnud. Kõigil on üksiolemise nägu,” rääkis ta.
Turult oli Teodor krati ostnud. Mõni päev hiljem ilmus tema riidekappi tüdruk. Teodor ja tüdruk hakkasid mängima kaotatud ja leitud asjade mängu. Tüdruk samastus kratiga. Kui Teodor küsis kratilt pärast pudrusöömist, kas too tahab tema juurde jääda, vastas kratt, et see sobib talle hirmus hästi.
Siis nad asutasid Teodori leiubüroo. Et elamisraha saada, otsustati võtta kasutusele leiutasukarp. Algas mäng, milles näitlejad kehastasid neid inimesi, kes tulevad oma kaotatud asjadele järele. Asjadeks olid kuldkell, käekott, traktori ratas, prillid, sõrmkinnas. Üks joodik oli naise ära kaotanud. Uudishimulik vanaeit tuli vaatama, mida teised kaotavad.
Aivar Tommingas ja Katrin Pärn vahetasid kogu aeg rõivaid ja kehastusid ümber. Nende mängus oli palju lusti. Kui tüdruk ära läks, käskis Teodor tal ennast hoida. “Mul oleks kahju, kui sinuga midagi juhtub,” ütles ta.
“Näed, kui vähe on vaja, et ennast vajalikuna tunda. Et oleks, kellega koos putru süüa, keda oodata, kelle pärast muretseda, keda taga igatseda,” rääkis Teodor ja võttis oma kratinuku kaissu.
Kui tüdruk tagasi tuli, oli tal kaasas sama maja pööningult leitud kratt. Taaskohtumist tähistati kange kohvi ja pudruga. Mõlemad kratid tiirutasid laval, tulejutt taga.
“Kas sulle sobib, kui me hakkame riidekapis elama?” küsis üks. “See oleks tore,” vastas teine.
Oli soe lugu üksindusest ja hoolimisest. Lapsed said kaasa ka “Kratimängu” kava, mille küljes suur pesupulk. Kava sees on pesulõksukrati tegemise õpetus. Kõige leidlikumalt valmistatud kratid pannakse välja Sadamateatri fuajees ja neid saavad teisedki näha.