Kõva kõhutäis kõkutamist


Vaevalt seltsimees Nurejev 1961. aastal Pariisi lennujaamas sõprade abiga „läände karates“ leidis mahti sündmust pööraselt naljakaks pidada.

Pool sajandit hiljem on võimatu jääda tõsiseks, kui Vanemuise laval sama intsident pooljoostes lahti rullitakse.
Tarbetult pragmaatiline asjaolu, et Nõukogude Liidu suurima balletiartisti põgenemine leidis reaalselt aset Prantsusmaal, ei takistanud Briti komöödiameister Ray Cooneyt juba kolm aastat hiljem kirjutamast farssi „Minu järel, seltsimees!“ (Chase me, Comrade), kus ärakaranud talenti peidetakse Londoni eliitrajoonis ning üks fopaa ajab taga teist, kolmas kohe sabas.

Tuttav rada

Vanemuises on Cooney nimi tuntud headuses, kui asja vaadata padukomöödiasõbra mätta otsast. Tanel Jonase poolt äsja lavaküpseks saanud „Seltsimehes“ hingetõmbe- või mõtteaega vaatajale ei anta. Viimast eriti vaevalt keegi vajabki. Brittidele iseloomuliku vürtsiga dialoog ja finaali suunas üha enam domineeriv sisse-välja kappamine loob mingil hetkel tahtmatu seose Benny Hilli šõuga. Mõlemas on ohtralt situatsioonikoomikat, kannapöördeid, omad luukered kapis. Kohtab kostüümidraamatki ning tahtmatud nilbused ühes mitmetähenduslike repliikidega tuleb liigitada lausa kohustuslike elementide arsenali.
Vaid telesaate pisike vanamees, kelle kiilast pealage labakäega lätsutati, on teatris asendunud punnsilmse pika taadiga, kelle kuplit annab sama edukalt koodiraamatuga töödelda. Ja napis liibuvas rõivastuses näeb pigem tugevama soo esindajaid. Aga traavimisstseenid, eriti vanameister Kaljujärve esituses, näikse küll justkui kiirendusega esitatud.

Abiks algajaile

Õnnekombel on saalis mu kõrvalistmele sattunud ka tutiga keskeas tütarlaps, kes aitab oma homeeriliste peaaegu katkematute naerulõkerdustega meeles pidada, mis tüüpi etendus käimas on. Hakka või uskuma, et vana hea klakööride amet on taas ka teatris ausse kerkimas. Sarnaselt telesaadetega, kus taustanaerjad (rieuers – prantsuse keeles) siiani pahvakuteks kohaste hetkede leidmises järeleaitamistunde pakuvad.
Kahtlemata on „Seltsimehe“ seltsis lõbus. Selles veendus ka Nurejev ise aastate eest Londonis etendust korduvalt vaatamas käies. Tartus tuleb tujutõstmise üheks suurimaks süüdlaseks tunnistada Karol Kuntsel, kes multitalendile kohaselt peab usutavalt välja kandma nii väimehekandidaadi, mereväelase, politseiniku kui mõne sootuks pikantsema tegelase univormid. Silma torkab, mitmes tähenduses, ka tüdrukuteduo Liisa Pulk – Maria Soomets.
Markus Luige kehastatud ilmakuulus tantsija liialt sageli sõna ei saa, ent eks selle kaliibriga mehed olegi harjunud end teisti, sealjuures mitte vähemjõuliselt väljendama.

Lustaka loo lõpus avastasin end juurdlemas küsimuse üle, kas (ja kes) eelistanuks farsi asemel eluloolist kajastust Rudolf Nurejevist – Siberi rongi kupees sündinud ja AIDS-i surnud mehest, keda on tituleeritud mitte ainult maailma andekaimaks, vaid ka edukaimaks ning rikkaimaks tantsijaks. Kes oleks kehastanud tema lava- ja elupartnerit, taanlast Erik Bruhni? Mida pidas staar silmas lausega „et temasugused ei saa kunagi õnnelikuks“?
Aga see oleks hoopis teine lugu. Mis ei pruugiks ulatuda murdosanigi sellest vaatajaskonnast, mida „Seltsimees“ sellisena kogub.