Kõva ja mahlane «Kalevipoeg»


Kaks aastat tagasi näitlejana Vanemuse teatrisse tööle läinud Karl Laumets mõtleb ja unistab suurelt, oma esimeseks lavastajatööks ei valinud ta mitte midagi vähemat kui rahvuseepose.

Pähkel on kõva, kuid Laumets pole materjalile alla jäänud. Sadamateatris mängitav «Kalevipoeg», dramatiseerijaks samuti Laumets, on terviklik lavastus, kolm tundi regivärssi läheb kui lennates! Ah jaa, Laumets on endale usaldanud ka peaosalise, nimitegelase rolli.

Vanemuise «Kalevipoja» teevad tähelepanuväärseks esiteks tekst ise, mis oma mahlakuses ja tabavuses ikka ja jälle võlub, hinge ning kõrvu rõõmustab (häbiga pean tunnistama, et pole «Kalevipoega» algusest lõpuni lugenud, ikka vaid katkendeid). Teiseks aga Kristjan Suitsu napp ja leidlik lavakujundus ning jaburate liialdustega kostüümid.

Kui Tšehhovilt teame, et laval olev püss peab varem või hiljem pauku tegema, siis Suitsu-Laumetsa versioonis on püssi rollis siili poolt kuulsaks tehtud lauad. «Serviti-serviti» ei tähista lavastuse põhikujunduselemendina mitte ainult metsa või õigemini kogu universumit, vaid sümboliseerivad ka näiteks kaugeid esivanemaid, kes ristirüütlitega tapeldes hukkusid.

Kalevipoja maailma maisema ning vesisema pinna moodustab aga tillu-tillukesteks tükkideks rebitud mustadest prügikottidest mass. Mänguline lahendus, mis mõjub viidana meie tänasesse päeva – hakkab ju plastipudi meie ookeane mürgikisselliks muutma.

Laumetsa fantaasiaküllase ja hoogsa lavastuse jutustajarollis on Tallinna Linnateatrist laenatud Anu Lamp, kelle mänguvahendid on võrreldes teiste näitlejatega napimad, piirdudes eelkõige hääle ja miimikaga. Võib-olla seetõttu kippus Lamp kohati liiga deklameerima, tehes seda küll ülimalt ilmekalt, kuid kahjuks just neil hetkil oli kerge kaotada kontakti laval toimuvaga, sest esitatav tekst muutus hääletapeediks. Sellest ääremärkusest olenemata oli Lambi valik igati õige, just tema hoidis lavastuse sirget selgroogu.

Näitlejate Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Piret Krummi, Riho Kütsari, Tanel Jonase ja Karol Kuntseli kanda olid kõik ülejäänud rollid. Publiku vaimustus oli suur, kui Kuntsel tuiskas lavale soome tuuslarina. Võrratud olid naisnäitlejate põrgupiigad, tähelepanuväärne ka Laurimaa Kalevipoja ema Lindana, Marika Barabanštšikova siili ja mõõgana.

Kõik episoodilised tegelased olid lahendatud koomiliselt, läbi huumori, kuid samas oli tunnetatud seda õhkõrna piiri hea ja labase nalja vahel, jäädes neist minisketšides alati muheda huumori ja tervitatava eneseiroonia poolele.

Vana Kalevi (Tanel Jonas) arhailise eestlase tüpaaž, selline jõuline, põllu- või heinamaa päikesejumega blond mehemürakas, ja noore Kalevipoja (Laumets ise) vibalik kuju, kelle kätest rammu ei aimu, mõjub huvitava füüsilise vastandusena  – ürgmees, kellest põlvnevad Pearu ja Andres, versus tänapäevane lumehelbeke-hipster-ludru.

Oma tõsiste vendade kõrval on Laumetsa Kalevipoeg pesamuna, oma ema hellik, alguses pisut naiivne, tuliselt tormakas, eksiv ja uue hooga ellu sukelduv. Kuid emotsioonide najal esimese pähe karanud mõtte teoks tegevast noorukist saab loo lõpus tasakaalukam, iseendas pettunud noormees, kes loobub võimust ja langeb iseenda rumaluse ohvriks.

Laumets on ainult oma tegelasele andnud võimaluse areneda, seetõttu mõjub Kalevipoeg võrreldes teistega kõige vähem müütilisemana, lausa eksliku pärisinimesena, meie kõigi vennana. Laumetsa lähenemine Kalevipoja rollile küll ei defineeri seda rolli teatriajaloo tarvis, kuid selle lavastuse kontekstis lähenemine kannab.

Robert Jürjendali lummava helikeelega kolmevaatuseline lavastus on hoogne ja eeposetruu. Laumets pole tõlgendanud ega vägisi ajakohastanud, nii et tegelikult võiks öelda, et Vanemuise «Kalevipoeg» on kirjapandud «Kalevipoja» lavaline illustratsioon. Kuigi sagedasti mõjub selline hinnang kriitikana, pole see praegusel juhul sugugi etteheide.

Levinud on veendumus, et iga korralik eestlane on «Kalevipoja» looga kursis. Kogemusele tuginedes julgen kahelda, et mitte vajalikul määral – mitte et noored oleks hukas, vaid põhikooli viimase klassi kohustusliku kirjandusena loetakse sagedasti eepose ümberjutustust. Seetõttu on Vanemuise ja Laumetsa samm igati julge ja vajalik, nagu ka viimastel aastatel ilmunud Kalevipoja koomiksiraamatud. Pilteepos ega Vanemuise lavastus pole ideaalne ja seda põnevam on oodata uusi tõlgendusi ja lähenemisi. Pärimuskultuuri säilimise esmatingimus pole selle muuseumisse talletamine, vaid igapäevane taasloomine ja uuenemine.

Kuid seda võin küll ennustada, et kui oled korra Barabanštšikova siili näinud, jääb «serviti-serviti» meelde igavesti. Suits on loonud Kristjan Raua ja Andres Tali kujundatud Kalevipoja maailma võimsa Sarviku, kelle ihu katavad vaid hiigelpikad juuksed.

(Postimees, 10.04.2018)