Komöödia tragöödia elementidega

“Vabamõtleja”
Eric Emmanuel Schmitt
Lavastaja Madis Kalmet. Tõlge prantsuse keelest Margus Alver. Kunstnik Ann Lumiste, muusikaline kujundus Toomas Lunge. Osades Jan Uuspõld, Helena Merzin, Karin Tammaru, Marianne Kütt, Marika Barabanštšikova, Indrek Tulp.
Esietendus 15. veebruaril 2006 Vanemuise väikeses majas.

Alustan seekord ebatraditsiooniliselt mitte lavastusest ega näitlejatest, vaid autorist Schmittist. Kuigi teda maailmas paljudes riikides mängitakse ja on mängitud ka mitmes Eesti teatris, pole ma seni ühtegi lavastust näinud. Niisiis esmakohtumine. Ja meeldiv. Eriti suupärane ja lavaline tundus olevat tekst. Ma ei räägi niivõrd sisulisest küljest, vaid lavateksti vormist, stiilist. Esmalt laitmatu tõlge (üle hulga aja), kohati vägagi vaimukad eestipärased “tõlkeleiud”. Kokkuvõtlikult – suurepärane komöödia tekst. Kui rääkida veel näidendi kompositsioonist, siis tinglikult võiks seda võtta kui ühe mehe “monokemplemist” kolme naisega, sest peategelene Diderot-Uuspõld on 1,5 tundi vahetpidamata laval. Naised tulevad ja lähevad, aga mees jääb. Hoopis tähtsusetu on (ajuti), kas ta ka vabalt mõtleb ja käitub.
Miks ma arvustuse nii pealkirjastasin? Seepärast, et kohati läks asi pehmelt öeldes rosoljeks. Nimelt, minu arvates on komöödial ja tragöödila erinevad psühholoogiad. Lavastuses aga ei tulnud see stiilipuhtalt välja. See tähendab, et Jan Uuspõllu Diderot püüdis mängida oma psühholoogilist mängu tragöödia, või siis kergemalt öeldes draama võtmes. Ega see pole kes teab mis etteheide või möödamäng, aga siiski. Sest lavastus tervikuna kandis mingit sõnulseletamatut “raskuse pitserit”. Vajaka jäi komöödiale obligatoorsest KERGUSEST. Kui naistegelased olid laval jupiti ja kerglusest puudu ei tulnud, siis Uuspõllu Diderot’l küll, ja eriti neis kohtades, kus filosoofia muutus tõsisemaks. Ma võin ka eksida, sest paljukest meie eesti teatris seda stiiliset komöödiat üldse mängitakse? Vähevõitu. Miks see nii on, selle üle peab süviti mõtisklema.
Nüüd siis naisosatäitmistest. Diderot naine, Karin Tammaru, tegi oma sutsu algul ära ja kadus, ei tulnud lõpus isegi kummardama. Portreekunstnik Helena Merzinil tuli ülekohtuselt pikki pause konutada lava taga. See läheb juba autori kapsaaeda, see on näidendi kompositsiooni nõrkus. Marika Barabanštšikova tegi oma osa ehk kõige komöödipärasemalt. Eriline näitlejasaavutus polnud aga ükski naisosatäitmine. Diderot’st. Komöödia ja tragöödia psühholoogia omapärast sai ülalpool räägitud. Tervikuna aga on Jan Uuspõllu tulek Vanemuisesse tervitatav. Temaealist ja sellise kandvusega draamanäitlejat oli Vanemuisele väga vaja. Uuspõld-Diderot’ tugevat küljed: suurepärane diktsioon, täpne teksti esitus, ei mingit puterdamist ega komistamist, hea kehaplastika ja mingi SARM, mida ei oska (ja pole vajagi) lahti seletada.
Enne vaatama minekut olin kuulnud lavastuse kohta kõhklevaid seisukohti, ja mitte niivõrd näitlejate mängu kui tüki ja lavastaja kohta. Kiidulaulu ei laulnud keegi. Ja ega minagi ei laula, aga ma jäin rahule. Veel kord – tekst oli suurepärane, igav ei olnud. Õpetlik kogemus, et meie teatrites tuleks rohkem ja rohkem komöödiaid mängida.