Kolm meest paadis (maratonist rääkimata)

Tervis Pluss, Pamela Eesmaa

Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?

Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks. Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35. eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud. See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto…
Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisi pärast siin? (Mehed puhkevad naerma.)

Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?

Leino: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.
Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslasi. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa. Me ei läinud pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkab rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga.)
Riho: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida. Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas-mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslasi, siis tekkis üsna varsti mõte, et
oh, prooviks poolmaratoni.
Leino: Kõigepealt ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada, ja siis vaatasime, kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.

Kas oma osa treenima hakkamisel oli ka tervisel?

Riho: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.
Leino: Olime ennetusfaasis!
Riho: Pärast suitsetamise mahajätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa. Praegu on ikka jube mõnus! See on ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Kui palju sa saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?
Leino: Jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru…
Tanel: …jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.
Riho: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et tahan maratoni joosta ja jooksen selle mõnuga ja pingutamata…
Leino: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!
Riho: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – et nii haige ja jabur jutt. Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! Uskumatu kaif! Ja hobina ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.

Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?

(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
Tanel: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt…
Riho: Ei tasu lolliks minna!
Leino: Kui leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.
Tanel: Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35aastaselt… Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi. Olin paks lodev
tropp.
(Mehed räägivad, kuidas spordiküllastumuse vältimine nooruspõlves aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)

Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?

Leino: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topeltkergus on tagasi.
Tanel: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides – viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!
Leino: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul – see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres. “Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,” selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad, selle järgi sai meeskond ka nime: Team Koksvere.)
Tanel: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat…
Leino: …arusaamatute nägudega inimesed tee ääres vaatamas…
Tanel: …saekaater seiskus.
(Mehed naeravad.)
Riho: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.
Tanel: Olen veendunud, et Rumeenias, kus ma kunagi tervisejooksu tegin, räägiti samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja nagu meil, et tervisesport on populaarne.
Riho: 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem, kui Annelinnas sörkimas käisin, vaadati mind nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlasi täis.
Tanel: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle avaldas muljet, et kui tervisejooksjad said kokku, siis vanusest, nahavärvist jne hoolimata viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja võhivõõrad inimesed jooksid edasi. Tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Kui nad
on heas vormis, mõjuvad nad eriti motiveerivalt.
Leino: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.

Kas te olete ka oma lähedasi motiveerinud?

Tanel: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.
Leino: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on praegu spordivaldkonda kuulvad, ja olen eri tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees. Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.

Milliseid muutusi olete veel täheldanud?

Tanel: Neid on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad ohtralt.
Leino: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni oli selline õgimiskogemus… Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.
Riho: Kilo näkku kindlasti!
Leino: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.
Riho: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid, kuid õlleklaasist teinekord ära ei ütle.
Tanel: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.
Riho: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.
Tanel: Kui lavakast tulin, siis…
Riho: …kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. aastal avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti ülekäte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.
Tanel: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepeal, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin, et mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.
Riho: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.
Tanel: Tervis on parem!
Riho: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.
Tanel: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura. Mäletan, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.
Riho: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus
suitsu teinud kohvi kõrvale. Kolm minutit enne ühtteist, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõtlemas mitte rollile ega proovile, vaid, ise hingeldades, et huvitav, millal suitsupaus on. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega, ja see viskas harja punaseks. Mahajätmine läks libedalt, kõmm! – ja oli läinud. 7. oktoobril 2005 kell 16.45 tegin viimase suitsu.

Leinol pole selliseid katsumusi olnud?

Leino: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha. Teatris on vist üldse raske hoida tervislikke eluviise.
Riho: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnust ilma sportimata säilitada on raske.
Tanel: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõpeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks saanud, et suudan pärast etendust öelda: ei söö praadi. Kui jätta
kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.
Riho: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kilo alla võtnud.
Leino: Kui treeningutesse tuleb paus, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.
Tanel: Enne olin üle 100 kilo, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus paksuks minna.
Leino: Meie tempo jooksmisel on olematu, kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos mis meie.

Miski ei suuda ilmselt korvata endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ülevat õnnetunnet pärast trenni?

Tanel: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad: küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.
Riho: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks – pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8.-9.-10. kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.
Leino: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi. (Riho näitab, kuidas pärast poolmaratoni vaesed kondid “läbi ragistatakse”. Tõuseb püsti nagu küürakil vanur ja hakkab end aeglaselt sirgeks tõmbama, endal hambad ristis.)
Tanel: Ma mäletan, kuidas oli järgmisel päeval autosse minna.
Leino: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud

Team Koksvere Tallinna maratonil

Enne

Mehed tunnistavad enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. “Mul on jumala hirm,” tunnistab Tanel. “Mul on see faas juba möödas,” lisab Riho. Tema on saanud kurta maratonihirme oma sõbrale, kes juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. “Ütlesin, et kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.” Mehed kinnitavad kui ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult. Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. “Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd täitsa paras,” räägib Tanel. 42kilomeetrine katsumus tekitab meestes aukartust. “Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,” räägib Leino.

Pärast

Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetavad maratoni edukalt.
Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendab meeste muljeid: “See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.”