Koit Toome – hea isa, mitte Casanova

Dagmar Reinolt, Naised

Muusik ja näitleja Koit Toome (30) naudib Tallinnas isarolli ja Tartus pingelist näitlejatööd. Koit tõdeb, et naised on mänginud tema elulaval üliolulisi rolle ja ilma naisteta poleks mees täna kindlasti see, kes ta on.

Koit Toome on praeguseks Eesti üks tuntumaid noori muusikuid ja muusikalinäitlejaid. Seltskonnauudistes räägitakse temast palju ja ainest selleks annab mees väga erinevatel teemadel, kuid milline on Koit tegelikult, teavad vaid vähesed. Näiteks naudib Koit nüüd vaba aega pisitütrega kodus olles.

Erinevad naised on mänginud Koidu elus olulist rolli ja määranud mõneti tema elukäiku. Ülioluline on loomulikult olnud ema, kes Koidu juba kolmeaastaselt klaverit mängima pani. Nüüdseks on noore ja andeka muusiku elus tähtsal kohal ka tütar Rebecca ja tüdruksõber Kaia.

Homme Vanemuises esietenduva muusikali “Ämbliknaise suudlus” pöörane prooviperiood Tartus on möödas ja Koit saab enda sõnul nüüd taas veidi rohkem aega pere ja sõprade keskel viibida.

Elu määranud kolm naist

Koit ei häbene tunnistada, et on naissooga alati väga hästi klappinud. Lapsepõlves on tema elusaatust kujundanud ema, kes märkas poisi klaverimänguhuvi ja muusikalist annet juba varajases eas. “Olen alati pidanud oluliseks oma ema ja kahte vanaema,” selgitab Koit asjalikult. “Vanaemade juures veetsin kõik oma lapsepõlve rõõmsamad hetked. Üks neist elas Paides ja teine oli Keila-Joal.” Koit kirjeldab seika oma lapseeast. “Ma olin väga hädas, tahtsin kogu aeg maal vanaemade juures olla, seal oli nii lahe.” Olles ühe vanaema pool, ihkas väike Koit ikka ja jälle teise vanaema juurde ning vastupidi. “Need kolm naist on olnud minu jaoks kõige tähtsamad, ilma nendeta poleks ma kindlasti see, kes ma olen praegu. Tänu neile leidsin ja avastasin iseenda.”

Praeguseks on Koidu elus kaks uut üliolulist naist – tema väike tütar Rebecca, kes end intervjuu ajal teises toas magama sätib, ja pisitütre meigikunstnikust ema Kaia. Koit tunnistab, et tunneb end iga päevaga üha enam ja enam isana ning see on tema arvates äärmiselt meeldiv ja positiivne tunne. “Mina, kes ma arvasin, et olen ilmselt viimane inimene, kes hakkab pereelu elama ja lapsi kasvatama, tunnen nüüd, et see kõik on võimalik ja ma isegi tahan seda väga teha.”

Koit ütleb rõõmuga, et iga kuu ja päevaga saab ta tegelikult järjest rohkem aru, kui lahe see on, kui sul on laps. “See olukord on minu elus tekitanud küll osaliselt ka muudatusi, kuid ma mõistan, et kõik tuleb tegelikult ikkagi õigel ajal.” Aeg-ajalt mõtiskleb Koit, mis saab Rebeccast siis, kui ta suureks kasvab, kuid praegu on sellest veel veidi vara rääkida.

Rõõm paistab Koidu silmist ka siis, kui ta räägib oma tütrekese emast Kaia Triisast. “Kaiaga saame väga hästi läbi, meie suhe areneb ja läheb iga päeva ja kuuga aina paremaks.” Koidu sõnul on Kaia tema elus väga oluline naine ja äärmiselt sümpaatne ning tore inimene. “Kaia on lihtne ja armas tüdruk, keda püütakse aeg-ajalt meedias näidata sellena, kes ta tegelikult ei ole. Kaia pole kindlasti suvaline tüdruk, ta on hea ema ja positiivne inimene,” ütleb Koit.

Koit ei usu ega pole kunagi eriti uskunud armastusse esimesest silmapilgust. “Me saime Kaiaga tuttavaks, sest liikusime samas seltskonnas ja meil olid ühised sõbrad, kõik arenes iseenesest ja loomulikult.”

Ma pole mingi Casanova!

Koit Toomet on alati ümbritsenud naised – eks see käib kuulsuse ja laval olemisega kaasas, see on staarielu loomulik osa. “Minu tutvusringkonnas on palju naistuttavaid, selles ei ole midagi erilist.” Koit pole nõus väitega, et naiste ja meeste vaheline sõprus poleks võimalik. “See on rumal väide, naised ja mehed võivad väga hästi läbi saada, see on loomulik elu.” Koidul on mitmeid ülihäid sõpru ja tuttavaid, kes on just nimelt naised ja kes teavad teda juba lapsepõlvest. “Me saame ikka mõnega neist paar korda aastas kokku ja siis teeme veiniõhtuid ning lobiseme. Me räägime oma tegemistest ja muredest ning ma tean alati, et võin rääkida kõigest ja see jääbki meie vahele.”

Koidu sõnul ei olene sõprus soost, vaid ennekõike usalduse astmest. Taas meenutab Koit naerdes lapsepõlve: “Juba väikese poisina oli mul pidev häda, eriti selles vanuses, kus tüdrukutega mängimine ei olnud enam popp. Mina tegelesin sellega ikka, sest tüdrukud olid mu sõbrad.” Koidu sõnul poisid isegi narrisid teda natuke, et no mis mees ta selline on. “Ma ei teinud sellest lihtsalt välja,” meenutab Koit nüüd naerdes.

Hea läbisaamine naissooga on Koidule ka palju segadusi kaasa toonud. Seetõttu võis mingil eluperioodil lugeda ajakirjandusest uudiseid, kuidas Koit Toome on siin ja seal ööklubides kord ühe ja siis teise tüdrukuga, spekulatsioone uue kallima teemal või muud sellelaadset. Koit ise on veendunud, et tänapäeval pannakse inimesi väga kergekäeliselt paari. “Minu elukutse juures ei saa seda kahjuks vältida. Kui oled avaliku elu tegelane, siis nii see paraku on,” tuleb mehel leppida lemmikuks olemise varjukülgedega.

Siinkohal ei püüa Koit kindlasti öelda, et ta on suur ohver ja kannataja. “Eks ma olen ikka teinud asju, kõik me teeme vigu, mis siin ikka,” tunnistab ta. Koidu arvates on lihtsalt hetki, kus kõik see läheb üle piiri ja muutub äärmiselt tüütuks. “Ma olen selle koha pealt väga tundlik ja mulle ei meeldi oma eraelu kommenteerida. Paratamatus on kehvas olukorras ka see, et mida sa ka ei ütleks, kõik see keeratakse sinu vastu.”

Koit ei püüa end märtrina näidata, ta teab, et on vigu teinud, kuid enamasti on ta neist ka õppinud.

Naistemehe imagot ei vaja

Tegelikkuses selgitab Koit aga hoopis seda, et tema elu ei ole üldsegi nii kirju ja põnev, kui see ajaleheveergudel inimestele paistab. “Kui ma saaksin ise midagi teha, siis kaotaksin 80% sellest, mis minu kohta kirjutatakse või räägitakse.” Koidu enda sõnul paneb teda ikka ja jälle imestama, et inimesed arvavad siiani, justkui näeks ta selle nimel tohutult vaeva, et endale naistemehe imagot luua. “Oli perioode, kus see kõik väga väsitas, ma ei saanud enam normaalselt välja minna, ilma et keegi poleks esimesel võimalusel minu kõrval seisvast naisterahvast ja minust midagi järeldanud ning see kõik poleks homses lehes.” Samas selgitab Koit, et ta ei mõista kedagi hukka, sest selline elu käib tuntusega kaasas. “Mind aga rõõmustab alati see, et need inimesed, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei ole mingi Casanova, kelleks mind proovitakse teha.” Oma sõbrannasid lohutas Koit alati naerdes: “Ise tead, millega riskid, kui minuga koos välja tuled.” Koidu sõnul tunneb ta aeg-ajalt, et on justkui Eesti vabariigi kõige suurem kriminaal – ükskõik mida ta ka ei tee, on asjad ikka halvasti.

Koit ei karda ka oma naisfänne. “Siin on hullunud fänne ikka palju vähem kui kus iganes mujal maailmas.” Koidu sõnul ei pea ta tänaval käies muretsema, et midagi juhtub. “Eesti naised on targad ja ilusad, seda fakti teavad kõik.” Olles Soomes ja Saksamaal elanud, teab Koit, miks siia lennukite kaupa poissmehi sõidutatakse, see aga ei tähenda, et eesti naised on liiga vabameelsed või väljapakkuvad.

Tohutu tööloom

Kõigest hoolimata ütleb Koit, et ei lase ennast halbadest kommentaaridest häirida. “Olen oma 15aastase muusikukarjääri juures saanud selgeks, et ma ei lase kõike seda halba endast läbi. Kui ma seda teeksin, oleksin ammu elukutse vahetusele mõtlema pidanud või maale kolinud.” Koit lisab: “Ma olen tohutu tööloom ja ma teen seda tööd südamega, sest ma armastan muusikat.”

Enda sõnul on Koit siiski tavaline inimene ja tal on sageli naljakas jälgida reaktsiooni, mis tekib inimestel pärast temaga kohtumist. “Sageli öeldakse, et issand, sa oled täiesti normaalne inimene, mitte selline, nagu ma arvasin.” Koidu tegelik mina avaneb tema sõnul vähestele. “Minu lapsepõlvesõpradele ja ennekõike neile, kes mind juba koolipingist tunnevad, neile, kes teavad mind enne seda, kui ma nii-öelda kuulsaks sain.”

Koit on enda sõnul enamasti lõbus ja heatujuline noor mees. “Paljudele meeldib minu juures just see, et ma võtan asju alati huumoriga.” Muidu on Koit üldiselt tagasihoidlik, aga see olevat neil juba perekonna viga, sest ka isa ja vend on suhteliselt tasased. “Tegelikult hoian ma seltskonnast eemale ja üleliigne tähelepanu mulle väga ei meeldi.” Pigem veedab Koit aega maal, teeb sauna, käib merel ja hulgub koos sõpradega metsas kui presenteerib ennast mõnel seltskonnaüritusel.
“Klubid ei ole minu jaoks vaba aja veetmise lemmikkohad, saan laval esinedes piisavalt tähelepanu,” tunnistab ta.

Koit on õnnelik, et saab teha just seda tööd, mis on tema kutsumus. “Hakkasin kolmeaastaselt klaverit klimberdama ja emal oli kohe selge, et peaksin minema muusikakooli.” Nähes nüüd, kui raske on inimestel ümberringi, mõtleb Koit, kui õnnelik inimene ta tegelikult on. “Ma teen seda, mida ma armastan, elukutse ja töö on minu hobi, ma ei ärka üles väsinult ja kurjana, et pean minema tegema mingit tüütut liinitööd.”

Naudib pingeid Tartus

Isegi praegu, kui Koit Toome suure osa oma ajast küll Tartus ja kodust eemal veedab ja kümnetunniseid proove teeb, ei vahetaks ta ikkagi oma elukutset millegi muu vastu. “See etendus, mida ma teen, on nii lahe, iga päev on kümnetunnised proovipäevad, aga see ei väsita ega tapa mind.” Tartu Koidule meeldib ja trupp on tema sõnul väga tore. “Sellised projektid arendavad mind kõige rohkem, iga päev on nii palju infot, et see ületab kõik muu. Jään õhtul diivanil, võileib suus, magama, aga isegi see on mõnus.” Koidul on “Ämbliknaise suudluses” esimest korda rohkem draama- kui muusikaline roll. Kohe pärast etendusi hakkab ta tegelema oma uue plaadiga. “Olen ennast üle aastate loominguliselt uuesti leidnud ja naudin praegu stuudios uute lugude salvestamist rohkem kui kunagi varem. Tunnen, et mul on veel palju saavutada ja pakkuda.”

Hoolimata rasketest aegadest Koit Eestist ära ei kipu. “Mina ei taha siit kusagile. Kui ma oma viimast paari aastat vaatan, siis olen rohkem kui veendunud, et just Eesti on minu jaoks see õige koht.” Loomulikult on Koit nõus ja valmis vastu võtma uusi pakkumisi, kuid samas tahab ta sel aastal veel rohkem pühenduda kodusele olemisele. “Olen olnud neli aastat Eestist ära ja tean, mida see tähendab – see on ainult töö-töö-töö,” selgitab Koit. “Sa oled eemal, sul pole sõpru ega midagi muud. Kodu ja sõbrad on olulised ja mina seepärast Eestist ära ei taha.” Praegu ootab Koit ainult aega, mil saab jälle olla Tallinnas ja kodus. “Hotellid ja tuuribussid ei ole väga minu teema.” Koit töötab vabakutselise muusikuna, seega peab ta ise endale tööotsi ja projekte leidma. Loomulikult ei ole see kerge ja pidevalt on pinged, mis saab edasi. “Muidugi oleks väga lihtne lihtsalt kodus passida ja õlut timmida, kuid miks minna kergema vastupanu teed, kui saab ka keerulisemalt ja põnevamalt elu elada.”