Kõigest muusikal, aga mitte ainult

Kunagi rockooperiks tituleeritud «Jesus Christ Superstar» on omandanud ajapikku oma tegeliku mõõtme ja sisu ning kahanenud muusikaliks. See «kunagi» oli ju ka üsna ammu, sest tegemist on teosega, mis kuulajateni jõudis 1971. aastal.
Kultuslik maine ja omaaegne rockikultuuri vaim on mastaapset oopust saatnud kuni tänapäevani ning omajagu sära on sellele lisanud ka autorite Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i hilisem kõrge edutrajektoor.
Webber on praegu Suurbritannias üks jõukamaid muusikuid. Eelmise nädala uudis, mille kohaselt tema «Ooperifantoom» kerkis 6681 esituskorraga Broadway ajaloo teiseks muusikaliks, lisab kaalukust väitesse, et tegemist on kõigi aegade edukaima muusikalimeistriga.
Webber võistleb üksnes iseendaga – Broadway edetabeli tipus on teine tema menumuusikal «Cats». Ent «Jesus Christ Superstar» on inglase loominguteel väga erilise tähtsusega teos. Hoopis pöördelisem kui kaks eelmainitut.
Vanemad olijad peaksid mäletama 1970. aastaid kui umbset aega, enamik välismaiseid plaate jõudis siiamaile suure ajanihkega. Need, mis jõudsid, ringlesid väikeses ringis käest kätte. Haruharva, kui raadioeetris kõlas ingliskeelne rockmuusika. Piibli Uuest Testamendist ainese saanud «Superstar» oli aga eriti valest ooperist.
Mäletan, kuidas kooli laulmisõpetaja tõi tundi «Jesus Christ Superstari» duubelplaadi, mille ta oli Ameerikast kaasa toonud. See oli tohutu haruldus. Keegi oli teksti tõlkinud eesti keelde.
Ma ei tea, millega õpetaja riskis, kuid pidades rockioopust eriliseks ja sisukaks teoseks, tahtis ta oma veendumust meiega jagada. Küllap osalt ka tookordsest kogemusest tingituna on mul sellest teosest väga kirkad ja helged mälestused.
Seal oli niisugust kirge ja muusikat, mida Andrew Lloyd Webberi hilisemates menutükkides enam polnud.
Ning püüdes maha raputada personaalset nostalgiat ja üritades olla võimalikult erapooletu, näib mulle ikka veel, et selles tükis leidub hulgaliselt väga häid meloodiaid ja haaravat muusikat.
Siiski ei olnud «Jesus Christ Superstar» esimene pretendent rockooperi tiitlile. Paar aastat enne seda oli briti bänd Who teinud hüpliku süžee ja fragmentaarse muusikaga oopuse, mille kriitikud kärmelt rockooperiks ristisid.
Samuti ei olnud tegemist napilt pealt kahekümneaastaste Webberi ja Rice’i esimese muusikalavastusega. Neil oli ette näidata koolidele tehtud «Joseph And The Amazing Technicolour Dreamcoat».
Pealegi polnud «Jesus Christ Superstar» mingi lavastus, kuna esmalt ilmus heliplaat, kus Jeesuse rolli laulis Deep Purple’i hõbekõri Ian Gillan, ning alles siis, peaaegu aasta hiljem, jõudis teos Londonis ja New Yorgis lavale.
Mõne aastaga osteti plaati üle seitsme miljoni eksemplari. Teatrid, trupid ja filmigrupid mitmel pool maailmas tõttasid ummisjalu tegema igaüks oma lavastust. Menu oli suur ja muusikalist sai üks 1970. aastate noorsookultuuri märgilisi sümboleid.
Ka see, et usuringkondade algne protest piiblitemaatika vaba kohtlemise pärast vallandas ägedad arutelud, kuulus asja juurde ja lisas vürtsi.
Andrew Lloyd Webberi kompanii Really Useful Group muidu nii informatiivne veebileht ei ole «Jesus Christ Superstari» statistika suhtes kuigi helde. Kristuse elu viimast seitset päeva kirjeldavat muusikali on etendatud palju ja igal pool, kuid võimalik, et täpset statistikat pole kellelgi.
Veebileht pakub, et tükki on mängitud laval 37 riigis. Eestit nende seas pole, kuigi tosin aastat tagasi seda Neeme Kuninga lavastatuna Tallinna linnahallis ju ette lauldi ja mängiti.
Statistika pole siiski nii oluline kui «Jesus Christ Superstari» helid ise. Seal on ülekohtuselt palju hästi õnnestunud muusikat.