“Koidula veri” voolab riuklikult

Andres Keil, Postimees

Raadio röögib: Juhan Liiv oli Lydia Koidula ja Vene tsaari poeg! Miks ka mitte! Ain Mäeots on lavale vahendanud Loone Otsa näitemängu “Koidula veri”.

Näitemängust on ette juba mitu aastat kõneldud. Enamasti pihku itsitades.

Nii nende pihkuitsitajatega on. Kui esmapilgul ei oska tekstiga miskit peale hakata, siis on kihin lahti. Sellepärast muidugi ka, et Loone Ots pole Eesti teatriskeene liige. Ja seda ei taha skeene kuidagi alla neelata.

Aga näed, nüüd on see Vanemuise suurel laval.

See Loone Otsa tekst on… seal on tibake Unduski intellektuaalse huumori soont, seal on Undi postmodernistlikku hullust, Pulp Fictioni hüplikkust, iga hea dramaturgi dramaturgilist kompositsioonitaju. Kindlasti küllastatust. Kindlasti kultuuriloolisi tsitaate – neid ehk liigagi magusas kastmes.

Kokkuhaaravalt pole see tekst midagi revolutsiooniliselt uut, küll aga on see tekst midagi uut oma olemuses. Vaimukas, üldistusjõuline, piisavalt intrigeeriv, et selle taha igavikulisemad teemad ära peita, publikule põhimõttelisi küsimusi esitada. Ja see on tegelikult suur asi.

Lavastus astub sama sammu. Kavalalt ja lahedal meelel. Ja eriti astub seda sammu Ragne Pekarev. Koidula on väga ilus roll.