Loe

Kohtumine sai võimalikuks Pädaste mõisaõuel kriitikat pildudes

Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Ja saidki Bach ja Händel kokku. Aasisid geeniused teineteist ja läksid siis lahku.

Ja kõik see toimub Muhumaal Pädaste mõisaõuel, kuhu Lahemere lained läbi lossipargi kätte paistavad. Esmapilgul pole just sobiv koht, markeerimaks Saksimaa mägesid ja orge, milleks passiks paremini Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Kuid olgem ausad – kohavaimu head hõngu on kohtumisel tunda, olgu pealegi see paik Bachi ja Händeli külge poogitud kujul.

Mõisavärk toob kohale aristokraatia õhustikku ja see puudutab Paul Barzi “Võimalikku kohtumist” otsesel viisil. On ju seal uhket kostitamist, mille Georg Friedrich Händel korraldab Johann Sebastian Bachile. Teineteist kostitatakse ka sapiste repliikidega, aga seda võib antud kontekstis omal moel aristokraatlikuks mänguks pidada.

Vaatajate ees on kaks inim-tüüpi. Händel on lennukas, toretsev ja suhtlemises avatud (vähemalt näiliselt). Bach on pisitasa toimetav, tagasihoidlik ja kinnine. Just nii neid vanamehi Aivar Tommingas ja Raivo E. Tamm esitavadki. Selline ürgne vastandus, milleni on Andrese ja Pearu asju vaagides jõudnud ka eesti kirjandusloolased, kes räägivad matsist ja vurlest Tammsaare “Tões ja õiguses”. Nii et mõnes mõttes kujutab Paul Barzi “Või-malik kohtumine” variatsiooni “Tõe ja õiguse” kõrtsistseenidest.

Muidugi on Bachi ja Händeli vastastikune torkimine peenem, kui on seda üks muhe kõrtsihuumor. See jääb allteksti. Aivar Tommingas eputab Händelina peente söökide-jookidega. Raivo E. Tamme Bach on lihtsam ja loomulikum, ent mitte täiesti taltsas. Salvab temagi ja mida rohkem aega edasi, seda teravamalt.

Üldse kulgeb lavastus tundeskaalas ajaliselt tõusvas joones. Tegevuse arenedes muutub kahe mehe konflikt järjest enam avalikumaks ja sellega koos kasvab ka teatraalne pinge.

Tõusvas joones lõpuni

Osalt on see seletatav ruumilahendusega. Kahemehetükk on kirjutatud kammerlikuna ja näitlejatel on väga raske ennast avaras ruumis suure hulga vaatajate jaoks maksma panna. Aga mida enam tüki lõpu poole, seda paremaks läheb.

Selliste suurte kirjanike-kunstnike-heliloojate näitemängu puhul on alati üks kahtlusevari. Tehes juttu Bachist ja Händelist, kerkib üles taotlus saada oma teosele juba esialgu kõrgkultuuri pitserit. Kas on Pädaste mõisa õue peal toimunud kohtumises inimesele oluliste probleemide lahkamist, suuri vastandusi ja võimsaid kirgi? Olgu siin öeldud, et ega ettevõetud dramaturgia ei ole väga suur selle kõige väljendamiseks. Aga lõppude lõpuks on sellistel teatriõhtutel alati oma boonus – väikest viisi saab publik siin end harida.

04.07.2007