Kohaliku orkestri ühiskondlik mõõde
on kohalikele professionaalse kultuuri pakkujana Tartu lipulaev. Kuigi sümfooniaorkester on igapäevaselt hõivatud teatritööga, antakse aastas ka mõned orkestrimuusika kontserdid. Pimedast orkestriaugust lava rambivalgusesse astumine ei pruugi olla orkestrantidele mugav, kuid on Lõuna-Eesti muusikalise mitmekesisuse säilitamiseks hädavajalik, sest Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) ei leia just tihti teed Tartusse. Mai lõpus toimuv Jeruusalemma sümfooniaorkestri kontsert on kindlasti üks aasta kultuurilisi tippsündmusi Tartus, kuid kaalukas roll sümfoonilise muusika esitaja ja sellega kaasnevate väärtuste kandjana on just kohalikul orkestril.
Sümfooniaorkestri ülesanne on laiem kui lihtsalt esteetilise kogemuse pakkumine. Muusikutelt oodatakse igakülgset puudutust – mitte ainult spirituaalset, vaid ka sotsiaalset. Linnaorkester aitab inimeste vahel ühisosa otsida, tekitab kogukondlikku meie-tunnet. Kohalike interpreetide õnnestumise üle tuntakse siirast rõõmu. Seda näitas ilmekalt publiku katkematu aplaus kontserdi viimase teosena kõlanud „Šeherezadele“. Just see Rimski-Korsakovi teos oli orkestri kontserdikavas suurepärane valik, sest suuresti solistlikele partiidele üles ehitatud sümfooniline süit andis võimaluse interpreetide katsumustele peaaegu sportlastlikult kaasa elada.
Dirigent andis solistidele muusika kujundamisel piisavalt vabadust. Eriliselt jäi selge tooni ja interpreteerimisjulgusega silma kontsertmeister Linda-Anette Verte. Pillirühmad mõjusid tervikuna veenvalt. Positiivselt üllatasid puhkpillid, kelle osatähtsust selles teoses on raske alahinnata. Kõige ebaühtlasemalt kõlasid tšellistid: entusiastlike ja passiivsete mängijate summa andis kokku kirju tooni. Ei tea, kas juhuslik või kõnekas on tõik, et vaid kaks nädalat pärast „Šeherezade“ kõlamist kannab selle teose ette ka ERSO Kristjan Järvi juhatusel. Seegi kord pole ERSO-l põhjust Tartusse sõita, kuigi oleks huvitav kahe orkestri interpretatsiooni võrrelda.
Kohaliku orkestri kunstilise juhi ülesanne on mõista ja arvestada sellega, milline muusika kogukonda kõnetab. Tundub, et 111-aastane sümfooniaorkester on päris kenasti suutnud tabada, kuidas tartlasi kontserdile meelitada. Õnnestumiste hulka võib lugeda näiteks menukad suvekontserdid Kassitoome orus, mis kutsuvad linnarahvast klassikalise muusika hitte nautima. Kuid orkester – üks kolmest Eesti professionaalsest sümfooniaorkestrist – ei tohiks piirduda ainult publiku pilli järgi tantsimisega, vaid peaks selgelt mõjutama ja suunama Eesti muusikaelu. Edu võti on nutikas kavade koostamine. Kõige mugavam oleks kontsertidel esitada ainult Beethoveni ja romantikute muusikat ning jätta välja sellel ja eelmisel sajandil komponeeritud teosed, samuti Eesti autorite looming. Piirdudes romantismiajastu teostega ei ole aga orkestri tegemised kuigi uudisväärtuslikud ja nõnda loobutaks võimalusest Eesti muusika kujundamisel kaasa rääkida.
Kergendusega võib tõdeda, et uus kunst ei sünni ainult pealinnas. Samal ajal kui nüüdismuusika gurmaanid nautisid Tallinnas rahvusvahelise festivali World Music Days ehk maailma muusika päevade lõppkontserti, kõlas Tartuski selle sajandi muusika. Üks kahest uuest teosest oli helilooja Liis Viira teose esiettekanne. Viira on sümfooniaorkestriga teinud loomingulist koostööd ennegi. 2014. aasta Eesti muusika päevadel esitasid tartlased tema heliluuletuse „Tähevaikus“. Tundus, et eelmisel korral orkestri taset ülehinnanud helilooja teadis seekord täpselt, milline on orkestri võimekus. Kontserdil esiettekandena kõlanud „Värav“ koosnes lihtsast pidevalt korduvast teemast, mis kasvas dünaamiliselt. Selgevormiline teos algas kontrabasside legato-liiniga, millega liitusid järk-järgult ka teised pillirühmad.
Viira kirjutas annotatsioonis, et põrkus teose loomisel korduvalt tagasi tuttavatele radadele. Sellele vaatamata tõdes helilooja, et muusikaline materjal sundis teda väravat paotama ja tegema mõne sammu tundmatuse suunas. Mugavustsoonist väljus helilooja teose lõpuosas, mis kõlas puäntillistlikult ja vastandus tihedalt seotud algusosale. Helirea üksikud noodid olid jaotatud eri pillide vahel. Viimases kolmandikus kõlanud punktmuusika oli oma ettearvamatuses kõige paeluvam osa uudisteosest.
sümfooniaorkestri esituses kõlas Viira looming tervikuna veenvalt, kuigi kohati jäi puudu interpretatsioonitäpsusest. Teost alustanud kontrabasside toon oleks võinud olla sügavam ja legato tihedam. Interpreetidelt ülimat täpsust nõudvas puäntillistlikus osas oleksin puhkpillidelt oodanud rohkem täistabamusi. Ühtlasi tundus, et kindlam meetrumitunnetus lõpuosas oleks andnud teosele veel ühe tähenduskihi. Sellegipoolest jäi mulje, et Viira loominguline konkreetsus ning teose esitus kõnetas kohalikku publikut.
sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdi kavas olnud Rootsi helilooja Rolf Martinssoni „Ich Denke Dein …“ on selge näide selle kohta, et tänapäeval kirjutatud muusika ei pruugi võrduda uuenduslikkusega. Olgugi et Martinssoni teos on kirjutatud 2014. aastal, on selle helikeel romantiline ja nüüdismuusikaga vähem kokku puutunud kuulajale kõrvasõbralik. Kuna helilooja oli teose kirjutanud mõeldes sopran Lisa Larssonile, kes teose ka ette kandis, oli solisti ja helilooja koostöö professionaalsus teose nauditavaim külg.
Orkestrikollektiividega igapäevaselt tegelev dirigent ja helilooja Rasmus Puur tõi kuu aega tagasi saates „Plekktrumm“ välja, et ühiskondlike lõhede lahendamisel vaadatakse üha enam kultuuriinimeste poole. Muusikutelt oodatakse kõrgemate väärtuste peegeldamist ning oma pühendumusega eeskuju näitamist. sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert oli kohalike interpreetide ja kuulajate vahel tekkinud ühisosa. Praeguses polariseerunud Eesti ühiskonnas peab selliseid kogemusi otsima, hindama ja tähele panema. Kohalikud kollektiivid on olulised kogukondade kooshoidjad. sümfooniaorkester suutis leida tasakaalu ootuspärase ja uuenduslikkuse vahel ning täita rohkem kui ühe kaaluka ülesande.