fbpx

Kodulugu: Unustatud primadonna Helmi Aren


Andres Pulver, Virumaa Teataja

Tänavu jaanuaris suri New Jerseys Vanemuise teatri teenekamaid näitlejannasid, ooperisolist ja operetiprimadonna Helmi Aren. 12. oktoobril oleks ta saanud saja-aastaseks.

Helmi Aren-Viirman sündis 12. oktoobril 1906. aastal Rakveres. Pikal teatriteel jõudis ta aga elada Viljandis, Tartus, Tallinnas, Saksamaal ja Ameerikas. Ligi seitsekümmend aastat tagasi andis tollal alles nooruke operetitäht intervjuu ajakirjale “Nädal pildis”.

Alguse asi

“Minu lugu on liiga tavaline, võib-olla tüdinete enne, kui see läbi on. Lõpetasin omal ajal tütarlaste gümnaasiumi nagu iga teinegi, asudes seejärel töhe ajalehe korrektorina. See oli Rakveres. Mind huvitas minu töö ajalehe juures ja ma ei evinud esialgu arvatavasti mitte mingisugustki teatrikutsumust.

Esimene lavaline esinemine leidis aga sellest hoolimata aset juba kooliajal. Oli saanud traditsiooniks, et meie koolis lavastati igal aastal üks muinasooper, 14aastasena sain ühes sellises oma esimese osa – kuninga käskjalg. Kartsin esinemist ja tahtsin sellest loobuda.

Viimases hädas võtsin appi vale ja kaebasin õpetajale oma “haige südame” üle, mis pidi takistama mu esinemist. Valel olid aga lühikesed jalad ja ma pidin ikkagi esinema. Ent süda ei löönud siiski õieti, kui läksin lavale, vaid värises väga hirmust.

Sellest ajast on meelde jäänud ühe vana laulja julgustavad sõnad, mis meenuvad mulle tihti veel praegugi. Kui ma pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkasin juba asjaarmastajana osa võtma Rakvere näitlejate ringi tegevusest, töötades seejuures edasi oma kutsealal ajalehe toimetuses, siis pidi ka huvi näite- ja lavakunstilise tegevuse vastu lõpuks olema ärganud, vaevalt muidu oleksin püsinud öösiti kella kaheni proovides, kui varahommikul tööl pidin olema.

Peale selle laulsin tookordses Rakvere rahvamaja ja haridusseltsi kooris, kus lavastati ka ühevaatuslikke operette. Huvi laulu vastu olen kaasa saanud kodust, sest mu vanemad olid väga lauluarmastajad.

Esimene suurem osa oli mul Rakvere näitlejate ringi lavastuses “Geiša”, milles esinesin subretina. Mainitud asjaarmastajate ring töötas muide juba tol korral tunnustatud näitejuhtide juhatusel, kelleks olid mitmel korral Ants Lauter, Eduard Türk jt. Siis tuli minu esimene primadonnaosa – Silva.

Seejärel sain esimese ettepaneku tulla kutselisse teatrisse. Ettepaneku tegi tollane Viljandi “Ugala” juht A. Mering, kes kutsus mind “Estoniasse” asendama lahkunud pr Reiniket. Vastasin kutsele eitavalt. Osalt seetõttu, et vahetult enne seda oli surnud mu kallis ema, osalt aga kammitses mind ebamäärane hirm täielikult lavale pühendumise ees.

Kahe aasta pärast sai “Ugala” juhiks härra Soosõrv, kes kutsus mind juba primadonnana “Ugalasse”. Ka sellele kutsele vastasin eitavalt. Siis sõitis härra Soosõrv ise Rakveresse minuga läbi rääkima. Pika veenmise peale nõustusin korraks Viljandisse sõitma. Härra Soosõrv sõitis mulle tsikliga vastu – mind julgustama, sest kartis, et pöördun veel poolel teel tagasi.

Viljandis tehti minuga proovi ja lubati siis paari päeva pärast tulemusist teatada. Tahtsin kohe ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla, kuigi Viljandi linn iseenesest meeldis. Siis aga üks juhatuse liikmetest vist aimas mu mõtteid, kui ütles, et kui nad mul nüüd minna lasevad, siis ei tulevat ma enam tagasi.

Ja korraga taheti, et kirjutan kohe lepingule alla. Palusin vähemalt viis minutit mõtlemisaega. Lõpuks kirjutasingi. Mõtlesin endamisi, et olen alati tahtnud uusi inimesi ja uut ümbrust tundma õppida – eks seegi ole selleks tore võimalus. Nii see algaski.”

Kaugele maale

Viljandis oli Helmi Areni esimeseks rolliks Susi Mait Metsanurga näidendis “Haljal oksal”, esimene primadonnaroll oli operetis “Tsirkus “Aimee””. Seejärel tuli juba ülemaalise kuulsuse toonud “Montmartre`i kannike”, mis avas ka tee Vanemuise lavale.

Vanemuises näitles ja laulis Helmi Aren aastatel 1933-1944. Kuigi Helmi Aren-Viirman sai rohkem tuntuks just operetiprimadonnana, eelistas ta ise mängida sõnalavastustes. Helmi Aren nimetas oma lemmikheliloojaks Puccinit ja lemmikkirjanikeks Tammsaaret, Pearl Bucki, Knut Hamsunit ja John Galsworthy`t.

Kodumaal oli Helmi Aren tuntud ka usina käsitööhuvilise ja agara matkajana. 1944. aastal lahkus Helmi Aren Saksamaale, kus jätkas menukat esinemist erinevatel operetilavadel. Nii astus ta üles Berliini esinduslikus Beethoveni saalis, Stuttgarti kontserdimajas, aga ka Kurfürstendammi kohvikus-varietees.

1952. aastal asus H. Aren elama New Yorki ja esines seal nii laulja kui ka etlejana. Montreali Eesti teatris kehastas ta Ingli osa Priit Ardna operetis “Kalurineiu”, tema viimaseks operetirolliks jäi aga peaosa Kalmani operetis “Kuradiratsur” New Yorgi Soome Ooperis. Soomlaste teater leidis Helmi Areni talendile eriti palju rakendust.

Helmi Areni karjäär kontsertlauljana ja etlejana kestis aga veel pikki aastaid. Meie tuntud helilooja Eduard Tubin on Helmi Arenile pühendanud kolm laulu:”Õnne ootel”, “Ingel lindudega” ja “Epiloog”. Sajandast sünnipäevast jäi Vanemuise seltsi auliikmel Helmi Arenil puudu vähem kui üheksa kuud.