Kivirähk ja Unt sordiini all

Kummalisel kombel ei ole Andrus Kivirähk kunagi skandaali tekitanud – kuigi ta tekstid tegelikult meile kõigile pasunasse annavad. Ja samavõrra imekspandavalt ei ole samadel põhjustel sotsiaalseid pööristorme tekitanud Mati Undi lavastused. Tõsi, asjaomaste teatri- ja kirjandusringkondade sees neid ju sõimatakse, aga see ei ole isegi mitte torm veeklaasis.
Äkki on nad lihtsalt ühesugused mehed – mõlemad armastavad ennast laisa ja rahulikuna eksponeerida. Unt räägib igal võimalikul juhul sellest, kuidas ta orgiatelt kabuhirmus põgeneb ja teatab, et eelistab diivanil lebada, Dostojevskit lugeda ja kujutleda, mitte reaalselt vanamutile kirvest juukselahku lüüa. Mis sa sellisest ikka kardad, mis skandaali sealt ikka.
Ja Kivirähk on aus narr. Tõstab (kõver)peegli nina alla ja poeb ise selle taha peitu. Ei saa teist kätte kuidagi – ja narr oleks sikutama ka hakata. Võid ise narriks jääda.

Standing ovations

Nüüd on nad esimest (sic!) korda teatriruumis kokku saanud. Ja pinnal, mis vägagi skandaali tekitada võiks. Hakkavad kahe peale uut sugu Eesti küladesse asundama. Inimese ja metskitse ristandeid. Sekka mõnitavad ühevõrra maameest ja linnaisandat.
Aga skandaali ei paista ikka kuskilt. Vastupidi, selle lavastuse kõikidel etendustel on standing ovations garanteeritud – publik tõuseb plaksutamiseks püsti. Kuigi…
See, mida Sadamateatris näidatakse, on meie turumajanduslikule riigiteatrile (eriti selle hooaja Vanemuisele) sümptomaatiline. Mängukavasse on planeeritud tükk, mis on suuteline ilma suurema eelreklaamita, ainult infovoldikut lugeva potentsiaalse teatrivaataja saali meelitama.
Ning siis tilgutatakse talle söödavas, naljakas ja väga professionaalselt kokatud kastmes kartulite ja lihakäntsaka kõrvale vürtsiks «igavikulist tõde». Nagu varemgi rääkinud olen – ridade vahele kirjutamine ei ole kuhugi kadunud. Vaid käekiri on muutunud. Tegelikult on samaks jäänud ka ridade vahele kirjutamise põhjus – looja, kunstniku missioonitunne.
Ega ma nurise, küllap ta nii peab olema, igal ajal on omad piirangud. Aga siiski tahaks veidi rohkem riskijulgust – võlavangla pole ju ometi nii hirmus kui GULAG.

Hillitsetud

Igatahes on kindel, et muidu teatrisse murdma hakkav publik milleski ei pettu. Lavastus vastab täpselt ootushorisondile. Kivirähki tummiselt valusnaljakas tekst, mis on monoloogidest monoloogiliseks dialoogiks murtud, sekka Undi nihestatud lavastuskiikse ja programmiline punane valguskiir.
Ning loomulikult Vanemuise näitlejad, kelle kiitmine on nii obligatoorne, et siinkohal üle kordama ei hakka.
Aga see kõik on kuidagi sordiini all ja hillitsetud. Pöörded ja üleminekud koomiline-traagiline teljel hoitud ja pehmed, meeleoluvaheldused ja temporütm ujuvad, prožektorid tavapärasest paarsada vatti lahjemad. Misanstseenid kohati uinuvalt tekstikesksed.
Tagasi skandaali juurde – skandaal eeldab alati jõudu, täiega panemist. See lavastus keerab ukse korralikult sneprist lahti, mitte ei viruta jalaga hingedelt. Kuigi võiks. Kõik eeldused on olemas.