Kirjaneitsi tantsib boolerot
Eva Lepik, Postimees
Loone Ots ise on kirjeldanud näidendit kui boolerot, mida kirglik naine tantsib hulga meeste keskel. Laval näeme koguni kolme kirglikku naist – triptühhonit, mille keskmes on Lydia Koidula Ragne Pekarevi säravas kehastuses, mõttelistel külgtahvlitel aga Lenini ema Maria Uljanova ning Narodnaja Volja aktivist Sofja Perovskaja (kummalegi on kirjutatud värvikas stseen, mõlemaid mängib Alina Karmazina).
On veidi kahju, et kumbki Loone Otsa kahest proloogivariandist pole kasutamist leidnud. Üks proloog on Koidula büsti asetamine Vanemuise vastavatud teatrimaja fuajeesse 1906. Büst tuuakse kohale, Harry Jannsen ütleb: «Nüüd, õeke, oled sa siis lõplikult surnud» ning Hella Wuolijoki pühib kujult tolmu ja naakleb Aino Kallasega.
Kirjadaamid teevad teatavaks, et kavatsevad Koidulast kirjutada – sellest, kuidas ta «elas ja võitles ning lõpuks koduigatsusest /oma mehe julmuste pärast enneaegselt suri». Loone Otsa näidend toob meie ette vägagi elusa Koidula ilma ajaloolise tolmukorrata ning Kallase ja Wuolijoe käsitluste suhtes poleemilise pildi Koidulast ja tema abielust Eduard Michelsoniga. Lätlane on rehabiliteeritud.
Iidolitelt on eesti kirjanduses tolmu pühitud ennegi – nt Andrus Kivirähk oma Ivan Orava mälestusteraamatus. Kivirähk arendas Pätsi, Laidoneri jt ikoniseerimise absurdini ning see mõjus esimest Eesti Vabariiki idealiseerivas kontekstis šokeerivalt.
Loone Ots läheb ajas kaugemale, ärkamisaega, ja käsitleb meie rahvuslikus eneseteadvuses sügavamal asetsevaid kultuuriheeroseid, luulepühakuid Koidulat ja Liivi, kes kirjandusklassikutena on «kohustuslikud» ning «puutumatud». «Koidula veres» esitatud versioon selle kohta, kuidas Juhan Liivi luul, et ta on Aleksander II ja Lydia Koidula poeg ning seaduslik Poola kuningas, oleks võinud ka tõsi olla, toimib rabavamalt kui Kivirähki naljad vabariigi isade pihta, seda enam, et mängu on toodud ürgsemad kategooriad – veri ja seksuaalsus.
Möödunud sajandi vältel ainult isamaad armastama mõistetud kirjaneitsi saab laval naiseks täiesti maises tähenduses. See ei tähenda pilklikku suhtumist näidendi kangelastesse – autor armastab oma tegelasi. «Koidula verega» on aktualiseeritud uus korrus meie ärkamisajaga seotud müütilises mõtlemises.
Näidendi tekst on intertekstuaalseid viiteid täis ja pakub publikule suurel hulgal äratundmisrõõmu. Nii on Juhan Liivi ja Hugo Treffneri stseenid projitseeritud «Tõe ja õiguse» II osale, tegelaste kõnest leiab tsitaate Liivi, Haava ja Underi luulest jne. Vihjemängule näidendi sügavamates tähenduskihtides, seostele Lääne-Euroopa ja vene ajaloo, kultuuri ja müütidega on viidatud etenduse kavavihikus.
Näitlejad mängisid hasardiga – Rein Pakk ilmutas J. V. Jannseni rollis koomilist talenti, Ott Sepp pakkus värske tõlgenduse Juhan Liivi kujust, eredad olid Indrek Taalmaa Treffner ja Raivo Adlase Benjamin Liiv, Riho Kütsar kandis hästi välja Michelsoni psühholoogiliselt pingelise osa.
Kirjandusõpetajaid ootab ees hulk tööd õpilastele allikakriitika mõiste seletamisega, muidu tuleb neil edaspidi liigagi huvitavaid kirjandeid lugeda. Nagu eespool öeldud, pole kogu näidendi tekst lavastusse mahtunud. Proloogid ja epiloogid lisavad uusi tõlgendusi võimaldava kihi, mida Mäeots pole kasutanud. (Samas on tema lavastuse lõpp oma traagiliste toonidega võimas ja katartiline.)
Loodan, et «Koidula veri» ilmub peagi trükis, ehk aitaks see ka neid, kes saksa ega vene keelt ei mõista. Ometi ei maksa võõraid keeli nii palju peljata, et see põnev näidend õnnestunud lavastuses sellepärast vaatamata peaks jääma.
Uus lavastus
Loone Ots «Koidula veri»
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Liina Tepand
Osades: Ragne Pekarev, Rein Pakk, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv, Marika Barabanštšikova jt
Esietendus 11. aprillil Vanemuise suures majas