Kirjanduspreemia võitja Siret Campbell: ma valutan natuke näidendi kui kirjandusžanri pärast südant


14. märtsil anti välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus näitekirjanduse kategoorias võitis Siret Campbelli “Beatrice”. Campbell tunnistas, et valutab natukene näidendi kui kirjandusžanri pärast südant, sest sellega kaasneb teatav nõiaring – näidendeid ei loeta, sest neid ei anta välja, aga näidendeid ei anta välja, sest neid ka ei loeta.

“Ma arvan, et näitekirjanik peab nägema oma teost oma peas, aga tal ei tasu loota lavastuselt, et see on võrdväärne pildiga tema peas. Näidend kuulub alati tõlgendamisele. Näidend, kui me võtame teatrikontekstis – näitekirjanduse kontekstis on teistmoodi – aga teatrikontekstis ei ole näidend kunagi lõplik teos. Lõplik teos on alati lavastus. Ja näidend läheb alati tõlgendamisele,” rääkis Campbell.

Campbell rääkis, et mingid asjad, mida ta näeb näidendi lavaversioonis, on tõesti enam-vähem täpselt nii, nagu ta ette kujutas, aga lavastaja Ain Mäeots on lavaversiooni võtnud ka tegevusliine ja sündmusi, mida ta tõlgendas omamoodi.

“Lavaversioon kohati erineb sellest, mis siia kaante vahele sai, aga mul oligi tunne, et ma tahaks, et inimesed teaksid ka, mis minu versioon on. See ei erine kuidagi radikaalselt, aga seal on erinevusi.”

Raamatu väljaandmisega oli Campbellil tegelikult ka omaette missioon.

“Inimesed üldiselt ei loe näidendeid. Näidend on Eestis pigem teatripraktikute tarbetekst, mis võetakse ette, mis on hüppelaud, kust siis lavastaja, kustnik, näitlejad hakkavad edasi tööle. Näidendeid ei loeta, sest neid ei anta välja, aga näidendeid ei anta välja, sest neid ei loeta. Et kumb siis enne oli? Ma mõtlesin, et kuna näitekirjanduse edendamine on mulle üldiselt juba südameteema, ka kauem kui ma olen olnud näitekirjanik, sellepärast, et see on minu esimene näidend, siis ma tahtsin natukene tegeleda selle teemaga ka. Ma mõtlesin, et ma löön väikese sälgu sellesse nõiaringi sisse sellega, et siis on üks näidend, mida on võimalik võtta kätte ja lugeda. Ma arvan, et lavastust on näinud oluliselt enam inimesi kui seda raamatut lugenud, aga natukene ma ka valutan südant näidendi kui kirjandusžanri pärast.”

Näidendi idee sündiski Campbelli sõnul vestlusest Mäeotsaga – Mäeots tahtis lavastada ulmenäidendit.

“Meil alguses oli üks teine materjal mõttes, aga siis läksid mõtted omasoodu ja ma pakkusin talle välja sellise ideepojukese, mis moodustas tegelikult “Beatrice’i” tuuma, ja talle väga meeldis see ja nii see näidend vaikselt hakkaski sündima. Kuidas mul see mõte tuli, oli et Ain küsis, et huvitav, et kui minu teadvus pandaks kellegi teise keha sisse – ta võib isegi olla samast soost, aga ta on pikem või lühem või ta on teistsuguse kehaehitusega, kasvanud teistsugustes tingimustes – et kas see oleksin mina. Ja see oli nii põnev küsimus, millele ma tahtsin hakata vastama ja siis vaikselt see idee hakkaski sealt lahti kooruma,” rääkis Campbell.

“Beatrice’i” mängitakse Vanemuise teatris endiselt. Esietendus oli oktoobris eelmisel aastal, aga seda mängitakse korra-kaks kuus.

(kultuur.err.ee, 14.03.2018)