fbpx

Kiljatused rohke vibraga


Operett „Õhtu Kálmániga“ esietendus möödunud laupäeval Vanemuise väikeses majas ning avas mu hinge operetile. Samuti kõrvad, sest juba esimeses vaatuses pani peaesineja kuulmekile pinevuse viimseni proovile!

Tõsise operetivõhikuna palun juba ette vabandust kultuurilembestelt selle kõige eest, mida kohatult kommenteerin või sootuks märkamata jätan. Kui balleti „Kesköö Pariisis“ puhul võis täheldada palju paljast ihu ning ohtralt väänlemist, siis operett üllatas bling-bling-riietuse ning täiesti artikuleerimata kiljatustega.

Kiratsev feminism

Üks ehe stiilinäide kõlas nii: „Ooooooo-oooo, aaaaaa- aa ja tähevalgus!“ Vähemalt ühest sõnast suutsin siiski lauljataride pikast soolost aru saada. Meeste esitus kõlas kuidagi kõrvale selgemalt ja sama meelt oli minuga kaasas olnud kallim. Järelikult ei ole elevant vaid minu kõrvadel tallanud ning kahjustus on laiemalt levinud, et naislauljate tekst kohutavalt kaduma läks.

Mõnusaks nägu muigele kiskuvaks vahelduseks saabusid lavale kankaani pilduvad noored neiud. Kohe kerkis pähe asjakohane uitmõte – kuidas nüüd siis nii saab, et meeste ees seelikuid sahmime ja oma õiguste ja võrdsuse trummi ei löö lakoonilistes pintsakutes ning näritud lühikeste soengutega?

Kuidagi väga soe tunne oli neid tantsu vehkivaid kenasid noori neidusid laval silmata ja oma kilavaid silmi elukaaslase eest peita. Loodan, et saalis valitses piisav pilkane pimedus, et ei minu enda proua ega keegi kõrvaline mind liigselt operetile kaasa elamas ei märganud. Naisterahvas on ikkagi võrdne partner ning sellist vallatust pealt vaadata ei ole meie ultramoodsas riigis enam sünnis.

Meeshingi liikus lava peal naistega pea samas arvus ning silma jäid tiba kehvasti istuvad viigipüksid ja pintsakud. Meenus enda põhikooli lõpuaktus, mil riietega priisata ei olnud ning Rootsist humanitaarabi korras saabunud bussijuhtide vormipintsakutelt sai embleeme lahti harutatud ning neid selga passitud. Just sama nukra mulje jätsid paljude meesesinejate pidulikud rüüd.

Naised seevastu särasid! Sõna otseses mõttes kandsid õrnema soo esindajad vapustavaid kostüüme. Mitte et ma naistemoest suuremat jagaks, aga sädelust ja sulgi vehkis silme ees hoolega! Igas vaatuses sai üks esinejatest liidrirolli ning eriliselt uhked rõivad selga koos värviliste sulgede ja muude kulinatega.

Nagu lubatud opereti tutvustuses, nii toodigi lavale mustlastemaatikat, Pariisi romantikat ning Idamaade mõjutusi. Idamaade temaatika paelus kõige tugevamalt, kuna meespealaulja vahva turbanmüts tekitas kelmikaid mõtteid. Olen oma proualt alatihti sugeda saanud kohutava peakattemaitse üle. Ma tahaks ta nägu siis näha, kui omale valge turbani koos pärlikee ning otsaees ripendava teemantiga pähe surkan! Sealjuures veel tõsiseks jääda ja aariat laulda on kõrgem pilotaaž, millega esineja eeskujulikult hakkama sai. Uhke mütsi eest annan lisapunkte.

Võltsid mustlased

Mustlastemaatika esitlus operetis jättis üsna külmaks ja ükskõikseks ilmselt juba seetõttu, et minu nägemuses üks ehe mustlasnaine ei ole blond ega kanna lilli juustes. Just sellisena tantsisid ja laulsid laval aga esinejad. Siinkohal oleks ikkagi veel rohkem blingi ja õiget mustlaskultuuri näha tahtnud. Ehk oleks mõned kiired ennustamised teinud ja kaheksa tuhande eurosed potid-pannid ka laval maha parseldanud.

Pariisi romantika sai lavale päris kenasti toodud. Väga meeldis lavakujunduse huvitav lahendus, kus taamale oli ehitatud kõrgem tasapind. See andis kogu loo esitusele tohutult palju juurde, kuna silmaga haaratav laius mitmel eri kõrgusel. Kui ühes lavanurgas läks vaatepilt igavapoolseks, sai lasta pilgul rännata uue nurga alla ning tähelepanu sai kenasti taas lavale suunatud.