1960. aastate Ameerikas toimuv “Pangarööv” keerleb ümber Minneapolise linnapanga seifis oleva hindamatu teemanti, mida vanglast põgenenud kelm koos oma opaka paarimehe ja triksterist tüdruksõbraga meeleheitlikult kätte püüab saada.”See on ikka täitsa briti must huumor ja seda võib võrrelda Monty Pythoniga. Siia on kuhjatud kokku igasugused filmiklišeed, see on hästi filmilik. Siin on võetud referentsi “Mission: Impossible’ist”. Näiteks nööridelt laskumised, mida meie teeme live‘s,” rääkis lavastaja Ain Mäeots “Aktuaalsele kaamerale”.

Mäeotsa sõnul pole “Pangarööv” tavaline lihtne komöödia, sest nõuab näitlejatelt tohutut võimekust ning kohati isegi tsirkuseartisti osavust.”Siin on kohutavalt palju muutusi. Ma ei mõtle mitte ainult lavapiltide mõttes, vaid näitleja jaoks. See, kuidas nad peavad ümber kehastuma, ja mõnel ka mitu rolli,” kirjeldas Mäeots. “Ühesõnaga, panustanud on kõik pooled alates töökodadest.””See lava keerukus ja kuidas see murdosa sekundi pealt peab klappima, sest muidu on eluohtlik – see on täielik orkestreering,” lisas ta.

Sama hullumeelne nagu on laval toimuv, on olnud ka tüki lavale jõudmise protsess. Nimelt pidi “Pangarööv” algselt esietenduma 14. märtsil, ent õhtu enne tähtsat päeva kuulutati riigis välja eriolukord.
“Esialgu me otsustasime, et teeme vähemalt proove edasi. Meil on lavastuses palju tehnilisi nippe ja trikke. Kui me hakkasime neid läbi proovima, siis Jaanus Tepomees tõmbas oma käe ära ja pidi EMO-sse sõitma ning siis tuli välja, et lähiajal pole mõtet proovigi teha,” kirjeldas külalisnäitleja ja kelm Mitchi osatäitja Karl Robert Saaremäe.”Minu jaoks on see küll kõige pikem protsess, mis on teatris olnud. Selline lavastus, mis on jõudnud kuus kuud tammevaadis laagerduda,” lisas Saaremäe.

(03.09.2020, kultuur.err.ee)