fbpx

“Kes aias, kes aias…?”


Reelika Reinomägi, Eesti Ekspress

Inimene harjub kõigega, tõdes teatriteaduse üliõpilane Reelika Reinomägi Vanemuise uuslavastust vaadates.

“Kõik aias” Autor Edward Albee. Lavastaja Roman Baskin. Kunstnik Kristiina Münd. Mängivad Hannes Kaljujärv, Maarja Jakobson, Helena Merzin, Ott Sepp, Jüri Lumiste jpt. Esietendus 22. septembril Vanemuise suures saalis.

Peomuusika. Valgus. Purskkaev. Aplaus. Ei kõhkluseviivu, ei kultuurišokki, ei tülgastushetke, ei protestikarjet, ei mässumõtet. Inimene harjub kõigega, inimene unustab nii mõndagi… Vanemuise esimene Albee-tükk – 1967. aastal kirjutatud “Kõik aias” – on irooniline pilguheit Ameerika Unelma, valge aiaga äärelinnamajades elava jõuka keskklassi elu telgitagustesse.

Roman Baskini lavastus on korraliku keskmise teatriteksti korralik traditsioonearvestav lavaleseadmine. Ilma erilise mõtlemaärgitamisambitsioonita. Vähemalt väliselt. Nagu on ka kenade korralike äärelinnaelanike elud esinduslikud, puhtad ja aialillelõhnalised vaid väliselt. Kui naabril on mootoriga muruniiduk, kaks autot, laps kallis erakoolis, talveaed ja teenija elamise eest hoolitsemiseks, ei tohi talle ju ometi alla jääda.

Ja kui mehe palk ei võimalda üldise elustandardiga sammu pidada, tuleb naisel tööle minna. Kas või mehe loata. Ja kui talle pakutakse võimalust võtta nooblis ärirajoonis omaette kabinetis neli päeva nädalas pealelõunati kliente vastu ning teenida 2000 dollarit päevas, saab naisest kõrgtasemel lits. Vabandust, klienditeenindaja…

Esmapilgul šokeeriva mõttega harjub Jenny (esietendusel Maarja Jakobson) kiiresti. Abikaasa Richard (Hannes Kaljujärv) elab “uudise” ilmsikstulemist veidi raskemalt üle, kuid kui aiapeo äkilised sündmusepöörakud paljastavad kogu kvartali topeltelud, muutub “aga kõik ju teevad nii” arvestatavaks argumendiks leppimisel.

Mille kõigega inimesed harjuvad ja kui palju on välise heaolu fassaadi kaotada kartev eeslinlane nõus unustama, selgub teise vaatuse lõpus, mil neli paljastamispaanikas abikaasat poolkogemata tapavad miljonärist poissmehe Jacki (Jüri Lumiste), kes purjus peaga sõprade peole sisse sajab ja madame Mrs Toothe’i (Külliki Saldre) ära tunneb.

Terve küllaltki pika esimese vaatuse täidavad Kaljujärv ja Jakobson tõepoolest vaatamisväärse professionaalsusega. Kaljujärv on kujunenud Vanemuise staarnäitlejaks (ilma igasuguse mõistele omistatava negatiivse varjundita) ja Jakobson on end tohutu seesmise intensiivsusega ümberkehastujana tõestanud juba varasemates osades.

Kuid nende kahe vahel valitsev, esiridades pea füüsiliselt aistitav pinge teeb iseseisvaist rollisooritustest suurepärase kokkumängu. Ka Jakobsoni ja Lumiste lavasuhe on sõbralikult soe, platoonilist flirtigi eviv ning orgaaniline ilma mis tahes paatosliku ekspressiivitsemiseta. Silmatorkav orgaanilisus näitlejate mängus iseloomustabki esimest vaatust tervikuna, seda võiks lausa filmilikuks nimetada.

Samas kui teises vaatuses, kus laval on rohkem tüüpe kui karaktereid, läheneb ka lavastuse üldine tonaalsus teatraalsele mängitsemisele… Siira komplimendi tahaks teha igas lavastuses üha uuesti üllatada suutvale Külliki Saldrele, kelle Mrs Toothe oli suurepärane lahendus probleemile, kuidas mängida välja inglanna eesti keelde ümber pandud puhtameerikalikus tükis. Puudub ju Eesti kultuuriruumis sellise stereotüübi vaste, raskused vajalike näitlejatehniliste vahendite leidmisel ja valimisel oleksid seega mõistetavad. Saldre mitte lihtsalt ei ületa keerukusi, vaid teeb seda klišeedesse takerdumata, mis on eesti teatris juba omaette tunnustusväärne.

Ka Ott Sepa mängitud 14aastane perepoeg Roger ei ole skemaatiline “teismeline kesk peresuhete tormi”, vaid pigem indiviid, kes lisab lavastusse koomilist elementi ja funktsioneerib pingereguleerijana ema-isa suhetes. Kahjuks jäävad ülejäänud tegelased – kolm aiapeole saabunud paari, kelle naised osutuvad samuti kõrgema järgu prostituutideks ja mehed vaikivaiks kupeldajaiks – vaid tüüpideks, kel väga vähese lavaaja tõttu ilmselt pole aegagi läbielatud karaktereiks muutuda.

Tegemist oli esimese Kristiina Mündi (Vanemuise uus kunstnik) kunstnikutööga, mida olen näinud, ja kui mõned väikesed häirima jäänud pisiasjad (bassein-purskkaevus võinuks rohkem vett olla, butafoorses aias võiks vähemalt osa lilli ehtsate vastu välja vahetada) välja arvata, oli kujundus peategelaste osatäitmiste kõrval lavastuse tugevaim element. See võimaldas misanstseerimise täielikult lavast tuletada ning andis juurde nii mõnegi lisavõimaluse liikumiste ja lavalise tegevuse korraldamiseks. Pealegi vaimustun ma alati lahendustest, mis toovad lavapoisid keset etendust dekoratsioone muutma / vahetama / ära koristama…

“Kõik aias” on puhtakujuline kapitalistliku heaoluühiskonna tähtsaima kihi – keskklassi elu ja hakkamasaamismurede illustratsioon. Valge aiaga ümbritset Ameerika Unelm on ka iga paneelmaja kuiva õhuga korteris naabrite löömingut kuulama sunnit madalapalgalise eestlase unistus, mille saavutamise nimel ollakse valmis milleks iganes. Inimene harjub kõigega.

Albee läbimängitud situatsioon võis 60ndail olla šokeeriv ja mõtlemapanev. Kuid praegu? Istudes ebatavaliselt heleda valgustusega saalis ja silmitsedes aeg-ajalt enda ümber istuvat esietenduserahvast, mõistsin kibeda irooniaga, et ei näinud ühtegi šokireaktsiooni, mässutulukest silmis, iiveldust. Variserlikku hukkamõistu, küünilist äratundmist, sarkastilisi muigeid – seda küll.

Aga moraali- ja eetikanormide teisendamine kapitalismi poolt on osutunud edukaks ning täielikuks. On vaid üks ülim siht – materiaalne heaolu. Selle saavutamiseks ja hoidmiseks on kõik lubatud. Ja see on kogu Lääne tsivilisatsioonis valitsev kreedo. Iseenesestmõistetavus, milles kahtlemist saab endale lubada vaid Jack – sünnipärane miljonär, kelle keskklass tapab. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

“Ja nii ongi,” mõtlesin koduteel kibestunud irooniaga. “Kas ikka on?” tõstis sinisilmne idealism hetkeks pead. Siis ma lugesin kavalehelt tegijate reageeringuid lõpetamata lausele “Kui ma saaksin ühel päeval väga-väga rikkaks, siis…”. Lõpetage lause. Seal ongi vastus.