fbpx

Kerge ja kärsitu “Peer Gynt” Vanemuises


Kristiina Garancis, Eesti Päevaleht

Kui Ibsen kirjutas aastal 1867 teose “Peer Gynt”, siis pidi see olema poeetiline fantaasia, mitte lava jaoks mõeldud tekst. 1876. aastal kohandas kirjanik selle lavalaudadel esitamiseks. Vanemuises värskelt esietendunud Peeri loo jõud põhineb vormide ühendamises, milles otsekui püüavad üheks saada kirjandusklassika kõrge ja madal, ning elu, teatri ja luule jaoks mõeldud keel.

Lõimuvad mütoloogiline tasand, folkloorne taust, Ibseni ajastu maailmapildis uudne Henry David Thoreau lihtsuse ja loodusläheduse filosoofia ning individuaalse tahte ja isiksuse ehk massidest eristumise teema. Dimensioonide paljusus nii teemade, alalugude kui ka tegelaskujude osas laseb tasandid koreograafiliste ja visuaalsete võtetega üksteise sisse lükkida ja üksteisest välja kasvatada.

Selles on Mare Tommingase tantsulavastuse võti ja võlu, kuid ka raskuspunkt, libastumisoht. Lavastaja on põhjamaist näidendit vorminud tuttava käekirjaga ehk loonud oma tantsuteatri stiilis kollektsiooni Peeri seiklustest, et mööda tegevusliinide raudteed sõites ning muusikastiile ja heliloojaid (Debussy, Grieg, Savatage) kasutades tervik moodustada.

Lavapiltide vaheldumiskiirus, näpuliigutusest tõusvate-vajuvate dekoratsioonide muutumissagedus ning tantsustseenide stilistikapaabel laseb vaatajal kokku liimida Peer Gyndi Vanemuise moodi. Tehniline täpsus on terviku kvaliteedi võtmeküsimus.

Peer on “triiviv palk” Asbjørnseni “Norra muinasjuttude” kogumikust pärit Peer on lõuapoolik ja vaimukas jutumeister, mees, kelle relv ka kaklustes oli sõna. Ibsen on talle lisanud lennuka fantaasia, poeetilise jõulisuse ning Kullervo (kelle käes äpardub argine töö) hingesugulase mõõtme.

Mare Tommingase tantsulavastuse Peer on puhas, lapsemeelselt uudishimulik ning põikpäine seikleja, kes jookseb maailmale tiiru ja riskimise võlust tallab naiste tunnetel. Hoolimatus pole pahatahtlikkus, vaid liikumiskiirusest ja ees ootavast adrenaliinisööstust tingitud kõrvalnähe.

Vladimirs Latišonoksi Peer saab tantsijalt juurde veel ühe mõõtme. Tema lüüriline ja pehme kehakeel teevad mehe lavaolemuse eemal- ja äraolevaks – Peer on seiklustesse sattuja, sinna heidetu. See mees on “triiviv palk”, kes vooluga kaasa minnes röövib pulmapeolt pruudi, põrkab kokku rohelise tüdrukuga, kohtab armunäljas karjusneide, põikab beduiinipealikuks ja prohvetiks, et võrgutada eksootiline Anitra, ning paiskub tagasi koju Solveigi käte vahele ja tema lunastavasse armastusse.

Ibseni näidendi legendaarne Suure Kõveraga kohtumine ja manifestilaadne trehvamine Nööbivalajaga on Tommingase jaoks ainult teemad, mis intuitiivselt lavastuse kargesse ja lüürilisse põhitooni sisse on kodeeritud. Nööbivalaja dialoogis Peeriga on sees aga just väga oluline isiksuse kaotuse ja halli massiga ühtesulamise teema.

Näidendi tuumsõnum on misanstseenis, kus Peer peab tõestama, millal ja kus oma elus on ta olnud “tema ise”, või vastasel juhul läheb tema hing koos muude defektsete asjadega “ümbersulatamisele”.

Tommingas on oma rõhud pannud paika natuke teisiti. Tema jaoks on määrava tähtsusega Peeri suhe ema Åsega, Solveigi armastuse lunastav võlujõud ning Mäekuninga ja trollikoopa stseenid. Marika Aidla norrakeelne piipu popsutav ema on meisterlik karakter, üks usutavamaid ja ekspressiivsemaid kogu loos.

Solveig, kelle roll läheb tantsija ja laulja vahel jagamisele – kord on ta laval õhkõrn tantsiv unistus (Hayley-Jean Blackburn), teinekord laulja (Karmen Puis) –, tundub olevat seetõttu kui vaim või jumalik silm, kes eri vormides kogu aeg kohal viibib.

Jõukatsumine Mäekuningaga (Ruslan Stepanov) ja trollidega on lavastuse kompositsioonis kõige ajamahukam ja ülejäänud kontekstist teravalt eristuv. Vanemuise Peer on maitsja, katsetaja ja põgeneja. Natuke siit, tibake sealt, emotsioon kolmandast kohast, et siis õigel ajal lindpriina jälle maailma kaitsva hõlma taha pugeda.

“Peer Gynti” lavastus Tommingase moodi on oma peategelasega sarnane koos emotsionaalselt mõjusate kõrvalhüpetega Griegi muusika ilusse ja inimhääle poeesiasse.