fbpx

Kehva näidendi tõhus teostus sünnitas hiti


Festivali «Draama 2003» lõppakordiks, viimaseks etenduseks enne dramaatilist auhindade kätteandmist, oli Vanemuise esietendus «Mesimees». Omamoodi sümboolne ja kena – festivali lõpetatakse uue sünnitusega – ülevaatus saab läbi ja protsess, masin, tiksub kindlalt edasi.
Minule oli see viie päeva jooksul 18. etendus vaadata. «Mesimehele» eelnes vahetult Sadamateatris oma viimaseid kordi mängiv Vanalinnastuudio-lavaka-matiundi postmodernismi laineharjal surfav «Kärbeste saar».
Nii mõjus eesriideta teatrisaalis ootav traditsiooniliseks kujundatud lava (Liina Undi kujundus) esimese hooga õõvastavalt ja hirmu tekitavalt – püha karistus, ma ei taha peale paremikku koondavat festivali tavalist, igavat ja halli teatrit! Liiatigi kui ma ette tean, et näitemäng (Charlotte Jonesi kirjutatud) teab mis meistritöö ei ole.

Seebi lõhn

See on seda tüüpi tekst, kus iga mõne aja tagant laskub deus ex machina ja pöörab loo üpris vägivaldsel viisil uuele rajale liikuma. Tekst, kuhu on kokku kogutud kõikvõimalikud igavikulised vingerpussid ning mis seeläbi (lugemisel) mitteusutavaks pudruks muutub. Mitte et teatris lugu nii hirmus usutav peaks olema, aga nojah… natuke nagu Mehhiko seep.
Ja esimene veerandtund süvendas kartusi. Kõnnivad mingid inimesed papist puude vahel ja ajavad mingit asja. Astrofüüsik Felix Humble (Jan Uuspõld) on mingisuguses arusaamatus kliinilises paanikas, ta isa matused on olnud, need on ta mingil viisil tuksi keeranud, aga ta füsioloogilisel tõmblemisel on vist mingid muud põhjused.
Ta mustade päikeseprillidega ema (Külliki Saldre) seerib ringi ja jahub oma plastilisest ninaoperatsioonist nagu taskutshäkson. Kivine teater.
Aga. Siis, mingil hetkel, said näitlejad esikakrambist üle ja hakkas asju juhtuma. Inimesed laval ärkasid ellu. Kogu trupp – Merle Jääger teenijannana; Karin Tammaru, kelle kehastada Felixi endine armuke ehk pruut; Hannes Kaljujärv, viimase isa ja ühtlasi Felixi ema armuke ning Aivar Tommingas – aednik.
Ja veel, peaaegu ellu ärkab selles tükis ka surnud isa, tõsi, mitte saabuva vaimuna, nagu ühes kuulsamas briti näidendis «Hamlet», ei, isa jääb ikkagi (osaliselt) tuhana urni, kuid osa temast asub sotsiaalseid tavasid eirates looduse igavese ringkäigu uuele ringile.
Mismoodi see juhtub, jäägu kirjeldamata, see vihastaks tulevast teatrikülastajat ja rikuks üllatuse…
Muidugi, pikalt võib arutada, kas elus uus teater on kontseptuaalselt uutele radadele astuv näitlejateatri antipood või võib ta ka hea ja «tavaline» olla. Ise kaldun ma reeglina tavalisust mõnitama ja halvustama.
Aga Vanemuise tugeva trupi ja Ain Mäeotsa «Mesimees» sunnib (sarnaselt draamafestivali preemiate jagamisel puhta töö teinud «Isade ja poegadega») sulnilt leelotama: «Ärge lammutage vana teatrit veel!»

Merle Jäägerit kiites

Kui hea näitleja laval head tööd teeb, siis on ikka hea küll. Siinkohal on veidi ebaõiglane kedagi trupist esile tõsta, kuid ühele tahan tähelepanu juhtida.
Teatrisõber võiks ühele mõelda – nimelt kui palju ja kas üldse on Eestis näitlejaid, kes suudaks igast rollist sel viisil viimase välja võtta, nagu Merle Jääger seda teha viitsib. Ja mida aasta edasi, seda vingemalt – ükski enesest lugu pidav kriitik küll ei tohiks selliseid leierdatud banaalsusi artiklisse lasta, aga – ei ole väikeseid rolle, on väikesed… ja siis see sõna sinna otsa.
Kokkuvõtlikult – millega siis Vanemuine hakkama sai. Võttis puhtalt kommertslikuks komöödiaks kirjutatud lavatüki, kasutas ära kogu tekstis kogemata sisalduva inimliku mõõtme, lisas sellele kunstilise mõõtme ja purjetas lippude lehvides rõõmsalt sadamasse.
Uskuge mind, sellest tükist saab hitt. Ja mitte tööstus-, vaid hariduslinnale kohane hitt.