Ausalt öeldes ma ei teagi, kumb oli enne, kas muna või kana. Juba väiksest peale kiideti mu kristalset lauluhäält ja utsitati osalema kõiksugu laulukonkurssidel. Ilmselt avaldus varakult ka huvi võõrkeelte vastu. Nii kaua, kui mäletan, olen neid üsna hõlpsasti haaranud. Inglise keelt õppisin koolis niikuinii, aga tarvitses mul vaid vaadata soomekeelsete subtiitritega filme, kui juba saingi teel Muraste randa oma soome juurtega vanaemaga naaberkeeles jutustada. Sama oli satelliitkanalitega Pro7 ja RTL – kui eetris oli ikka “Dirty Dancing”, siis saksakeelne dublaaž ei häirinud mind põrmugi, olgugi et ma polnud sõnagi saksa keelt koolitunnis õppinud. Pigem vastupidi – selleks ajaks, kui saksa keelt õppima hakkasin, olid mul juba päris head algteadmised olemas.

Kui aga laulumaailm osutas mulle kohatist vastupanu – teismelisena läksin sellega lausa pahuksisse, sest mind taheti kangesti igale konkursile toppida ja mulle ei ole võistlemine ega ettelaulmised iial meeldinud (ei meeldi siiani) –, siis armastus keelte vastu oli selline tasane kokkukasvamine. Võiks isegi öelda, et mugavusabielu. Laulmise kui erialaga kaasnesid edu ja arengu vastukaaluks kriitika, ebaõnnestumised, tõved ja muud tagasilöögid. Neist on mind siiani üle aidanud sõltuvust tekitav janu jagada osakest endast publikuga, kes oma siirast tänu avaldab, kui mu esitus puudutab. Minu tung laulda on nagu tormiline ja mõnevõrra toksiline paarisuhe, kus armastajad pidevalt kokku-lahku pendeldavad ja iga natukese aja tagant kaaluvad, kas oleks ikka paslikum jäädavalt eri teid minna … et siis plahvatusliku äratundmise järel jälle kirglikult leppida. Armastus tõlkimise vastu on olnud vaikselt ligi hiiliv, alguses isegi intellektuaalne aseaine ja majanduslik ankur laulmise mäsleval merel.

Loe edasi ajakirja Muusika veebruarinumbrist.