fbpx

Kaunitar muinasjutust mõtleb ise oma muinasjutud välja


Saara Kadak, kelle nägu kõlab teleekraanilt tuttavalt, annaks oma sillerdava häälega silmad ette nii mõnelegi Eesti lauljannale. Elukutselt on ta aga ikkagi näitleja, sest ta «ei ole õppinud laulja, ei mängi ühtegi pilli ega tunne korralikult nootigi».

Oma kaks kirge, muusika ja näitlejatöö, sulatab ta kokku Vanemuise teatri viimases suurprojektis: läinud nädala lõpus esietendus suurejooneline Disney animafilmil põhinev muusikal «Kaunitar ja koletis». Saara Kadakul on seal kanda põhiroll. Ta kehastub kaunitariks ehk Belle’iks – nutikaks ja säravaks provintsitüdrukuks, kes tahab elult rohkem, kui väikelinna argipäev pakkuda suudab.

«Kaunitari ja koletise» lugu rõhutab eelkõige oskust vaadata fassaadi taha, olgu see siis pealtnäha täiusliku, ent seest mäda Gastoni või pelutava välimuse, kuid õrna südamega koletise puhul.

Saara Kadakul oli enda sõnul Belle’i rolli lihtne sisse elada, sest nad on mõneski mõttes sarnased. «Belle paistab habras, aga ta ei ole mingi roosinupuke, ta on üsna tugev karakter, väga eneseteadlik,» rääkis ta. «Ma suhestun tema maailmaga päris hästi.» Roll ei tulnud Saara Kadakule kätte lihtsalt: kõik, mis võis metsa minna, sinna ka suuna võttis.

«Georg Malvius («Kaunitari ja koletise» lavastaja – toim) kutsus mind rolliproovi, aga see oli katastroof. Mul ei olnud Belle’i laul peas, olin poolhaige, värisesin seal, leheke käes. Poole laulu pealt ütlesin, et «oh my god, sorry», ja palusin, et alustame uuesti. Õnneks lubati mul ikkagi seda teha. Laulsin kuidagimoodi ära, aga nad käskisid mul hoopis midagi muud laulda. Midagi, mis mulle endale meeldiks. No ei tulnud ühtegi lugu meelde! Kohe mitte midagi! Siis ma laulsin lihtsalt heliredelit nii kõrgele kui sain,» meenutas Saara Kadak lõbusalt.

«Ära minnes nutsin ja mõtlesin, et ei tee enam kunagi ühtegi muusikali, sest ma pole lauljaks loodud. Ja siis Malvius helistas ja ütles, et Saara, come, please.»

Tagasitulek

Pakkumine Belle’i rollile tuli Saara Kadakule ajal, mil tal olid käsil «Lõbusa perekonna» filmivõtted, kus ta samuti peaosas mängib, ning TV3 saate «Su nägu kõlab tuttavalt» kuldne hooaeg. «Pelgasin veel üht suurt projekti ette võtta, aga õnneks mõtlesin ikka, et halloo… »

Võimalus oli seda magusam, et Saara Kadak ei ole veel kunagi nii mastaapse produktsiooniga tükis mänginud. «Olin alguses ikka väga närvis. Ma olen ju pelglik laulja ja kõik on siin professionaalid… Aga kõik läks libedalt. See on metsikult lahe, kolossaalne, suurejooneline show, nii Disney kui vähegi olla saab!»

Belle’i roll on Saara Kadaku esimene kandev muusikaliroll. «Olen tüki algusest lõpuni põhimõtteliselt kogu aeg laval, mul ei ole võimalust vahepeal puhata. Sellise suure asja vedamine on minu jaoks hästi põnev väljakutse,» tunnistas näitlejanna, kelle nime leiab Rakvere teatri hingekirjast. «Mees ka kodus ütles, et hea, et sul on nii suur asi. Pärast lapse sündi kartsin, et äkki on mind unustatud, aga nüüd on järjest tulnud projekte. See on väga tore.»

Lisaks Vanemuise muusikalile tuleb Saara Kadakul veel aega leida näosaate jaoks, mille finaalis peab ta üles astuma tuleval nädalal. Seal esitatavat lugu pole ta kuigipalju harjutada jõudnud. «Eks ma etenduste vahel püüan laulda nii palju kui võimalik, aga enne esietendust ei jagunud mul lihtsalt selleks mahti, kogu aur läks etendusele,» rääkis ta.

Tuleval nädalal saab näosaade läbi ja «Lõbus perekond» esilinastub detsembri lõpus. Siis saab näitlejanna veidi hinge tõmmata. «Kui ma sellest kõigest võidukalt välja tulen, on küll täielik pingelangus. Tahan mõne kuu natuke puhata. Aga kevadel hakkame Malviusega Estonias «West Side Storyt» tegema ja minul on seal üks väga huvitav roll,» rääkis ta, kuid ei olnud veel nõus tegelaskuju identiteedilt saladusloori kergitama.

Kodus on Saara Kadakul koos elukaaslase näitleja Märt Piusiga kasvamas aasta ja kaheksa kuune pisitütar Susanna. «Õnneks sattus nii, et praegu on mehel pigem vabam graafik, minul aga täiesti metsik aeg, nii et asi on balansis. Isa saab lapsega olla, kui mul salvestuspäev või etendus. Ja kui mina lapsega olen, siis olengi ainult temaga, ei tegele muuga.»

Kui asjad üle pea kasvavad, otsib näitlejanna tuge elukaaslaselt. «Kord on temal väga närviline hetk ja mina rahustan teda, et ta on tubli ja andekas ja saab hakkama, ning siis jälle vastupidi. Aga see käib näitlejatöö juurde, sest me võtame ju oma töö koju kaasa. Ei ole nii, et kell viis viskan pastaka käest, panen arvuti kinni ja lähen koju sauna tegema. Me läheme koju, oleme kogu aeg mõttega kuskil ära, käime peas oma lavatrajektoori läbi ja õpime teksti,» rääkis Saara Kadak.

Muidugi on kõik see väikse lapse kõrvalt keeruline. «Etendus lõppeb õhtul hilja ja siis on veel adrenaliin sees ja uinuda raske. Aga me peame ju vara tõusma, sest laps ärkab kell seitse. Nüüd ta magab vähemasti öösel ilusti jutti, aga oo issand, on olnud keerulisi aegu,» lausus näitlejanna.

Pigem Lindgreni lood

Kui Saara Kadak ise parajasti muinasjutus ei mängi, tuleb tal nendega ikkagi igal õhtul tegemist teha. Tõsi, «Kaunitari ja koletist» väike Susanna vist veel kuulnud ei ole. «Kui tütart magama panen, pean talle lugusid rääkima, et ta maha rahustada. Ainult et pea on täiesti tühi! Ühtegi muinasjuttu ei meenu,» rääkis Saara Kadak.

Siis mõtleb ta ise oma tütrele lood välja, peaaegu nagu Astrid Lindgren. «Luuletan teksti kokku ja mõnikord tulevad täitsa toredad jutud,» märkis ta.

Lapsepõlvestki mäletab ta pigem just Lindgreni loomingut – Pipi, Karlssoni ja Bullerby laste seiklusi. Ja siis muidugi Eesti kullafond: Edgar Valteri pokud ja Eno Raua naksitrallid.

Väga kommertslike Disney muinasjuttudega, nagu seda on «Kaunitar ja koletis», pole Kadak lapsena kuigi palju kokku puutunud. Õieti pole ta isegi näinud animafilmi, millel Vanemuise muusikal põhineb.

«Võiksin ju tegelikult seda vaadata, aga võib-olla ongi niimoodi parem mängida. Las siis olla minu fantaasia, milline see maailm tegelikult on,» mõtiskles Saara Kadak.

(Tartu Postimees, 30.11.2018)