Kaunishinguseta maailma “Othello”
Kui Andres Noormets tahtis Shakespeare’i tragöödia “Othello” lavastusega iseloomustada praeguse aja pealiskaudsust ja inimsuhete tühist pinnapealsust, on tegu ühe kõnekama lavastusega Eesti teatripildis.
Ühel hetkel, keset esietendust Vanemuises, käis läbi pea mõte, et palun lavastajal endale näidendi teksti saata. Ja kohe järgmisel hetkel mõtlesin, et ma ei taha seda lugeda. Tean niigi, et maailm on Jagode küüsis, aga ikka ei taha uskuda ja tunnistada, et nii on ja väljapääsu polegi. Halastamatult.
Ülev ja argine
“Othello” kavalehel on esimesena kirjas, et tegu on tragöödiaga kahes vaatuses. Seejärel aga tavatu väljend – tekstiülekirjutus Andres Noormets. Aus ülestunnistus. Mõtlen, et ülekirjutamise vaste võiks olla sissekirjutus.
Andres Noormets on viiest vaatusest teinud kaks ja pea kogu värssteksti argises tänavakeeles ümber jutustanud. Tegelased küll kasutavad Shakespeare’i värssi, aga seda, neid kohti lavastaja lavastuses nõnda eriliselt ei rõhuta, et see meelde jääks või eristuks nii, et sõna “armastan” hakkaks kõlama. Kõlama jäävad hoopis sõnad “neeger” ja “lits”.
Kuulsin või lugesin kusagilt üsna hiljuti mõtet, et Shakespeare kirjutas oma tragöödiad viievaatuselisena. Lasi näidendite lõpus pea kõigil surma saada, ja kuues, see põhiline vaatus sündis publiku peas pärast etenduse lõppu. Ikka väga ilus mõte teatrist kui kunstist üldse. No et teater hoiab maailma tasakaalus, puhastab vaatajaid ja annab ehk elule mõtteid edasimõtlemiseks ja elamiseks.
Mind jäi pärast etenduse nägemist segama mõte, miks Vanemuise “Othello” mu tundeid ei puudutanud. Lavastus kõnetas küll, tekst juhtis mõtted me praeguse oleviku radadele. Võtame või stseeni, kus Desdemona isa, tähtis riigimees, tormab sisse riiklikult erakorralisele koosolekule, mis kokku kutsutud, et suur kindral Othello viivitamatult sõtta, riiki vaenlase eest kaitsma juhtida, ja tõstab üles küsimuse, et murjan on tema tütart vägistanud.
Või Jago, kes kasutab Desdemonasse armunud rikkuri Rodrigo kohta iseloomustust “kasulik idioot”… Selliseid me aja-argipäeva puuteid on teksti ülekirjutus täis. Sellele argisusele on, Noormetsa tahtel ilmselt, lisandunud see, et tegelased laval ei tegele mitte oma tunnete ja mõtetega, vaid üksteise füüsilise käperdamisega. Meestegivahelised suhted on selle füüsilise piiri peale viidud, et veel gramm ja saaks rääkida pederastiast. Omasooiharus on laval tugevalt tunda. Mehed musitavad ja kallistavad laval üksteist nii, et valus hakkab. Desdemona on nii avatud, et erootilise ja argise piiri ükskõik millise mehega suheldes peaaegu pole.
Kolme peaga vasika sündimine on sama tähtis kui sõda Süürias. Ning seda kantakse ette ja näidatakse ühesuguse eksalteerituse astmega.
Ma ei ole selle mõttega väga kaugele jõudnud, aga lavastaja Andres Noormetsa seekordse lavastuse käekirja peale mõeldes tekkis võrdluspilt meie meediaga ja selle tegijate eksalteeritusega. Seletan: minu jaoks valitseb meedias see, et kõik, millest seal räägitakse, peab justkui kohustuslikult olema suur sündmus. Seosed, protsess, kuidas üks asi juhatab teiseni, ei huvita, justkui oleks ainult lõpp-punktid, ja teed nende vahel polekski.
Kolme peaga vasika sündimine on sama tähtis kui sõda Süürias. Ning seda kantakse ette ja näidatakse ühesuguse eksalteerituse astmega. Nii ei jää mitte miski kõlama, ei eristu, ei väärtustu. Ei juhata, ei õpeta … ei lase tekkida kolmandal vaatusel, kuuendast rääkimata.
Labane ülevus
Labase ja üleva rikutud tasakaal oli vahest see, mis ei lasknud mul Vanemuise teatri ja lavastaja Andres Noormetsa viimast uuslavastust vastu võtta kui suursündmust.
Ma olen püüdnud endas maha suruda teatrisse minemist eelarvamusega. Enamasti see tuleb välja ka. Seekord aga läksin uut “Othellot” vaatama Jim Ashilevi pärast. Mulle pööraselt meeldis mõte, et just tema, Eesti n-ö oma neeger mauri mängib. Meeldis mängida mõttega, et laval hakkab hargnema lugu sellest, kuidas Jago peab petma intellektuaali. Mitte tühmi härjakaelaga mauri, kes on füüsilise jõuga väejuhiks saanud, vaid meest, kes tunneb maailma ülevamaid väärtusi. Petta meest, kelle peas ei ole labasusel kohta, petta idealisti…
Praegu kirjutades näib see lihtsam küll, kui sellele mõeldes.
Taas mulle tundub, et lavastaja otsis ja tabaski aja praegust pulssi. Püüdis Shakespeare’i loo abil kinni meie aja, kus tragöödia ei ole enam siseheitluste ja psühholoogiliste nüansside salapärane maailm, vaid on online realityshow televiisoris.
Ja lavastust vaadates tekkis tunne, et see, mis sünnib laval, mis mulle on ehk isegi vastuvõetamatu ja mida ma teeksin tavavaatajana teisiti, ongi just lavastaja protest tavamõtlemise klišeede vastu.
No kas või see, et intellektuaali-kuvandiga Othello (mu peas, lavastaja ja ka näitleja Jim Ashilevi ise seda kahjuks ei rõhuta) laseb ennast armukadedusest hulluks ajada niisama kui mees, kes pole lugenud ühtegi raamatut.
Jago
Noormetsa ülekirjutatud “Othello” peategelaseks tõuseb Jago. Sten Karpov teeb uhke rolli, kus laseb ennast kanda alandusel, rassismil, ahnusel ja kättemaksuihal. Näitleja mängib oma tegelase – ja see on ilmselt paljude massi kuulujatega tõesti nii ka päris elus, selliseks, kellel pole kahtlusi. Ta manipuleerib, valetab, punub intriige ja ei kannata selle pärast.
Kõik, mis ta teeb, on ainuõige ja tema eesmärk on see, mis pühendab abinõu. Kurjuse energia kannab selliseid. Ning see on selle lavastuse ja osatäitmise juures just see, mida ei tahaks uskuda.
Siis otsidki selles kuuendas või kolmandas vaatuses, mis sünnib su peas, väljapääsu, aga ei leia. Vähemasti mitte kohe, ja see tekitab hirmu tuleviku ees. Lohutav (ja mitte ainult) on muidugi mõelda, et väljapääsmatus oli tragöödia Shakespeare’i ajal XVI sajandil ja on traagiline ka XXI sajandil. See kuidagi annab lootust, et elame veel.