Kauksi Ülle meelest vajab iga riik fundamentaliste

Äsjalõppenud suve ühe menukama vabaõhulavastuse «Taarka» autor Ülle Kahusk ehk Kauksi Ülle usub, et lõunaeesti kultuur ei kao niipea kuhugi – sellel on veel küllalt värvi, lõhna ja maitset.

Kas «Taarka» mängimine Vanemuise suvelavastusena oli teile möödunud suve tippsündmus?
Kindlasti oli. «Taarka» ettevalmistav periood algas juba juuli algul, kui näitlejad ja lavastaja kolisid Obinitsasse ja ma veetsin oma päevi kogu perega Seto Seltsimaja õuel. See oli kindlasti elu keskpunkt.

Jäite te ise lõpptulemusega rahule?
Jaa, kindlasti. Esietendusel elasin ma läbi elu esimese rambipalaviku, kuigi üht-teist on tulnud ka varem esitada.
Mulle jõudis kohale, et lavastus on hoopis midagi muud kui lihtsalt ühe raamatu esitlemine. Teater on suure inimsumma koostöö – näitlejad, kostüümimeistrid, lavatöölised… Ja ma ei olnud ju varem ise näidelnud, lavastamist nii lähedalt näinud.
Aga «Taarka» oli kindlasti natuke rohkem kui lihtsalt teater, see oli setu kultuuri renessansis oluline sündmus. Seal mängis 30 kohalikku inimest ja noored said olla rollis, milles olid kunagi nende vanavanavanemad. Nad said kanda rahvariideid, osaleda ehtsas setu pulmas, mõrsjaitkudes; õppida palju uusi laule.

Kes te siis ise olete, setu või võrokene?
Ei saagi niimoodi öelda, sest enne 13. sajandit oli tegemist ühe ja sellesama rahvaga. Lahknemine oli võõraste võimude pealesunnitud.
Setud on ajalooliselt olnud väga tugev etniline rühm ja kaitsevall, puhvertsoon, kus elati kõrvuti vene küladega, kuid naljalt venelastega ei abiellutud, hoiti oma kultuuri. Eesti võlgneb kindlasti setudele tänu, et sealtpoolt pole vene mõjud niimoodi sisse immitsenud nagu Narvast.

Kuna kirjutate võru keeles, siis ilmselt usute selle keele ja kultuuri jätkumisse. Kuid kas mõnikord ei teki siiski tunnet, et kaob kogu see eesti kultuur kõige täiega?
Lõunaeesti kultuuri puhul mul ei teki sellist tunnet, sest lõunaeesti kultuuril on veel lõhn ja värv ja maitse olemas. Aga Põhja-Eesti poole peal tekib mul küll vahel tunne, et kõik on välismaine. Ei ole mõtet lõputuseni luua kultuuri, mis on küll eesti keeles, aga muidu pole sel Eestiga midagi pistmist.

Ega Eestis oma kultuuri kandmiseks inimesi puudu tule?
Eks laste nappus on eestlasi kimbutanud kogu aeg. Kui lapsi on, tuleb neid ka kasvatada, neid ei tohi jätta televiisori, kaubamaja ja mobiiltelefoni meelevalda. Lapsega peab aktiivselt tegelema, aga tänapäeval kasvab üles põlvkond, kelle vanemad töötavad, vanavanemad töötavad, ja lapsed on omapäi.
Kardan, et praegu lähevad tööle ka emad, kes majanduslikel põhjustel otseselt ei peaks minema. Tänapäeva naised ei ole sellised nagu vanasti, nad tahavad oma palka ja tähelepanu, karjääri teha, kuhugi sõita. Aga muidugi, mehed pole ammugi sellised nagu vanasti.

Rääkisime hoolimatuses kasvavast hoolimatust põlvkonnast. Mida kogu selle hoolimatuse vastu teha?
Ajaloost on teada, et kui inimesed muutuvad väga ülbeks ja hoolimatuks, siis nad satuvad mingi häda otsa – kas tuleb sõda või looduskatastroof.
Loodus ei jäta midagi karistamata ja maksab kätte mitte ainult neile, kes kahju tegid, vaid ka neile, kes seda ei takistanud. Halva tegemine algab kurjast mõtlemisest ja väga suurest omakasupüüdlikkusest.
Rohelisele elulaadile mõtlen oma igapäevaelus niipalju, et ise kasvatasime kartulid, ise teeme oma aia saadustest moosi ja mahla. Riideid ei pea alati ostma, vaid võib ise meisterdada. Ja tahaks selle loodussäästlikkusega veelgi edasi minna.
Ma väga austan Haanjamiihhi Nõukoda, kus on kümmekond Haanja taluperemeest, kes kasvatavad oma toidu ise ja elavad võimalikult vanaaegsete seaduste järgi, usuvad omi jumalaid ja peavad omi pühi. Iga kultuur ja rahvas säilib, kui tal on oma fundamentalistid, kes ei joo Coca-Colat ega söö kartulikrõpse.
Igal inimesel on mingid valikud ja tarbimise kaudu saame me välja suretada kahjulikud tööstusharud. Näiteks kosmeetikatööstus algab põhimõttest, et inimene on kole ja teda peab parandama. Vaidlen vahel oma tütardega ka selle üle – kes tahab juukseid lõigata, kes värvida. (Naerab.)

Millega on lapsed teid sünnipäeval üllatanud?
Näiteks kinkisid nad mulle pesupoe kinkekaardi. Oi, nad väga tahavad, et ema enda eest hoolitseks, ja suurim tunnustus on see, kui nad mõne mu rõivaeseme endale võtavad. Aga eks lapsed tulevad kõik maale. Enam ma väga suuri sünnipäevi ei pea, olen pere ja lähedastega.

CV
• Sündinud 23. septembril 1962 Võrumaal
• Õppis Rõuge 8-klassilises koolis ja Võru I Keskkoolis
• 1986 lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal
• Töötab MTÜ Fenno-Ugria Tartu keskuse juhatajana
• Avaldanud luulet (viimane kogumik ilmus tänavu CD-l «Imäplaat»), proosat ja näitekirjandust (viimane raamat «Taarka» ilmus 2004. aastal)
• Osalenud võrukeelsete õpikute koostamisel, teeb kaasa ansamblis Lõkõriq
• Vabaabielus kunstniku ja Seto Kuningriigi ülemsootska Evar Riitsaarega
• Lapsed: Maali (20), Salme (18), Päivi (17), Niilo (15) ja Leelo (1,5); 8-kuune lapselaps Joonatan Tähe

Arvamus

Ülle Harju,Uma Lehe peatoimetaja
Tunnen Kauksi Üllet juba 12 aastat ja esimesest kohtumisest peale oli selge, et oleme paljuski hingesugulased. Kuna meie mõlema juured on Võrumaal, on meie vahel tugev ühtekuuluvustunne. Kuulume mõlemad sellesse punti, kes püüab võru ja setu asja eest seista. Ülle on hästi värvikas isiksus, tal on iga asja kohta oma arvamus. Ma ei pruugi sellega alati nõustuda, aga temaga on väga huvitav rääkida. Tal on sisemist väge.

Ain Mäeots,lavastaja
Võrukeelsete tükkide sarjas oleme Kauksi Üllega koostöös teinud lavastused «Susi», «Pühak» ja «Taarka». Temaga on hästi tore koos töötada. Tal on olemas positiivne mõtlemine kõige sisulisemas tähenduses. Ja kuigi ta väitis enne «Taarkat», et tal on rambipalavik, siis laval seda küll välja ei paistnud, ta mängis edukalt kirgliku setu naise ära. Talle kui loojale ja poetessile soovin ma sünnipäevaks jätkuvat loomingulist kirge.