Kaukaasia kriidiring – Vanemuine


Võib vist väita, et käin teatris tihedamalt kui keskmine eestlane… ilmselt ka tihedamalt kui keskmine teatrikriitik… seega teatris satub silme ette harva midagi sellist, mida suuremate või väiksemate mugandustega poleks juba varem ühel või teisel moel näinud. Vanemuise Tiit Palu lavastus “Kaukaasia kriidiring” lõi mind oma erilisusega pahviks!

Kõigepealt see “mägi”, mis kõrgub suure saali lava sügavustest kuni lavaavaruse kõrgusteni välja. Mäng toimubki suuremas osas selle mäe veerul. Lisaks ka mäe jalamil, ehk külgedel, aga ka erinevatel mäeveeru kõrgustel! Tegemist on konstruktsiooniga, mille tehniline ülesehitus on ju silmaga nähtav, ent ometi suudab mängu sisenedes selle unustada. Eriti hetkedel kui tegelased seda mäge üles ronivad või sellelt alla kukuvad… Braavo, Tiit Palu!

Lavalooks on ühe maailmateatri suurkuju – Bertold Brecht’i materjal. Üks tema kuulsamaid näidendeid jõuab Eesti teatrite lavalaudadele alles nüüd esimest korda. Hiljuti loetud briti kultuurikriitiku põhjendus, praegusel ajal selle lavastamise huvi puudumise kohta oli umbes selline: “näidendit on üheplaaniliselt teatrit vaatavate kriitikute poolt peetud marxistlikuks ning tänapäeval mitte-kõnetavaks, arvates, et liberaalne eliit (kes peamiselt käib teatrites), vaadates etendust, kus rünnakud usu, ebaõigluse ja sotsiaalse ebavõrdõiguslikkuse vastu, ei leia siit piisavalt ajugümnastikat. Brecht kirjutas selle näidendi juba II maailmasõja ajal (1944), ajal mil ta elas Ameerikas. Lugu on ümbertöötlus autori enda novellist “Augsburgi Kriidiring”,  mis omakorda baseerub Saksa autori – Klabund’i näidendil “Kriidiring”, aga kõik need lähtuvad Hiina autori Li Xingdao 14.sajandi näidendist “Kriidiring”. Brechti näidendis kindlasti need marxistlikud toonid võivadki tekitada kahtlusi, kuid tänasel päeva Eestis ja sellise lavastusena, nagu Palu on teinud, kõnetas see vägagi. Kindlasti ka meie ühiskonna ja poliitika ebaõigluse kontekstis. Seda on praegu, seda on olnud varem ja seda saab kindlasti olema ka tulevikus. Lisaks on siin nii palju sügavamad, inimlikkuse teemad loo südames, et marksismiga ei olegi vaadates oma pead vaja vaevata. Üllatusi ja huvitavaid lavastuslikke leide paugutatakse tihedamalt kui moraalilugemist. Moraal on siin nii hästi kogu tegevuse sisse seotud, et minule pakkus selle avastamine (mis siis sellest, et vägagi ilmsed viited) pigem lõbu.

Ei mõista, miks ma nii üllatunud olin, kui kuulsin tegelasi laulmas ning sain aru, et muusikal on selles lavastuses väga suur roll – tegemist ju Brechtiga ja Brechti teostes ongi tihti muusika tähtsal kohal. Päris muusikaliks seda otseselt küll ka pidada ei saa. Ikka peamiselt draama ja täpsemalt “teekonna-draama”, sest peategelased on pidevas liikumises, ronimas mäge üles, ületamas ohtlikke sildasid ning mäeharju, ehk pidevalt rändamas ühest kohast teise. Kuid elaval muusikal on tõesti siin oluline roll. Palu on otsustanud oma lavastuses selleks kasutada Gruusia tunnustatuima nüüdishelilooja (Gruusia “Arvo Pärt”) Gija Kantšeli muusikat ja see sobib ideaalselt!

Vanemuine/Palu on otsustanud loobuda Brecht’i proloogist. Sellest loobumine tegelikult pole üldse ebatavaline – seda lavastataksegi kahel eri viisil koos ja ilma proloogita. Ühest küljest oleks ju natside tasandi sisse-toomine eestlaste ühe lemmik-teemana end ka õigustanud, sest proloogis otsustatakse maa kasutus- ja omistusõigused pärast natside lahkumist külast, aga teisalt terviklugu seda sissejuhatust tõesti ei vaja. Liiatigi antakse seal juba ette liialt tugevad vihjed ja sidused nendele teemadele, mis põhiloos nagunii jutustamisele tulevad.

“Hirmutav on see himu teha midagi head” ütleb Aivar Tommingase esitatud jutustaja, aga just nimelt ühe suure heateoga saabki loo peategelane – köögitüdruk Gruša (Marian Heinat) hakkama, kui revolutsiooniõuduste ja -segaduste ajal päästab ta ühe Gruusia kuberneri vastsündinud beebi elu, võttes tolle oma vanemate poolt mahajäetuna, endaga kaasa. Edasi matkabki ta koos selle pisikesega sõjast laastatud riigis, kus ei tea, keda uskuda, kelle abi julgeb vastu võtta ja kelle mitte. Samal ajal kui teekonnal kohtab ta mitmete inimestega… endal ikka mõtteis üks koduküla noormees (Karl Laumets), kellega enne rahutuste puhkemist sai põhimõtteliselt ühine elu otsustatud – siis kui mees sõjast tagasi tuleb. Muidugi etteruttavalt võib öelda, et see “beebi” pärast tekitab selles suhtes paraja segaduse… Huvitavalt, et esimene ja teine vaatus mõnevõrra erineva energiaga. Eks oma panus sellele on ka Azdak’i(Andres Mähar), kes alles teises pooles mängu siseneb. Tegelaskuju on küll linna kohtunik, aga samas väga rahvalik ja tema kõnepruuk võib ka mõned nipsakamad teatrikülastajad panna nina kirtsutama. Antud kontekstis võiks selle minu arvates siiski andeks anda, sest selline see tegelane juba kord oli. Esindades ka teatavat stereotüüpi, kuid õhustiku ja etenduse kergemaks tegemiselt ja nagu esietenduse publikust võis aimata, siis huumorijanulisusest igal võimalusel otsides naermisväärset, kinkis just Azdak seda oma triksterlikkusega vast kõige enam. Seda kergust nõudis ka Brecht ise oma näidendi lavastajatelt ning seda ka Palu austab ja vastuolulisusest irooniast hoolimata või pigem just nimme sellepärast – õnnestub. Kuid ma ei taha siin seda lugu hakata ümberjutustama, igaüks saab ise minna seda teatrisse avastama. Ja avastamist on siin palju!

Eks Brecht on kahtlemata ka üks nendest nimedest, kelle materjali järgi tehtud uuslavastusi läheb iga teatrisõber nagunii varem või hiljem vaatama – need on tavaliselt kohe erilised maiuspalad. Umbes nagu kinosõbradki alati vaatavad Pedro Almodovari, Kar Wai Wong’i, Martin Scorsese, Lars von Trieri, David Fincheri, Quentin Tarantino ja sellise kaliibriga filmikunsti auteur’ide ekraaniteoseid. Muidugi neid alati ei muugi kohe kõikidelt tasanditelt lahti, aga need jäävad palju pikemaks ajaks mõtetesse pöörlema ja ka vaadates on tunne, et see mida endasse parajasti lased, on midagi erilist. Ja just nii on ka Brecht’i “Kaukaasia kriidiring”igagi… Tunnen isegi teatavat aukartust sellest kirjutades, sest ma ei suuda oma sõnadega nagunii sellele piisavalt au teha. Alati on muidugi ju ka variant, nagu kõigi suurte autorite puhul, et need ei õnnestugi… eriti kui keegi teine suuri autoreid tõlgendab, ehk ei suudeta neid piisavalt mitmetasandiliselt lahtimõtestada või ei osata selle materjaliga tegelikult piisavalt võimeid/talenti/huvitavat nägemust omamata midagi peale hakata, aga seekord ei ole üks nendest kordadest. See lavastus on vapustav! Kogu ülesehitus, alates Kaukasuse mäestikust, mis annab mänguks erilise aura ja mänguruumi, aga ka see, et näitlejaid on trupis 9, ent tegelasi keda need 9 näitlejat esitavad, on rohkem kui topelt!

Kui nüüd mõelda nendele näitlejatele, siis ei oskagi kedagi neist eraldi välja tuua, et keegi oleks teistest üle või keegi mängiks kuidagi teistest kehvemini. Terve trupp on ühtlaselt tugev ning ansamblimäng sellise materjali ja lavastuse ülesehitusel on väga olulise tähtsusega ning siin on see kohe vägagi õnnestunud! Lisaks juba mainitud neljale näitlejale on “Kaukaasia kriidiringi” eriliselt tugevas ansamblis ka Merle Jääger, Piret Krumm, Jaanus Tepomees, Ott Sepp ja Reimo Sagor. Kuigi tõesti Marian Heinat Grušana on vast kesksem tegelane, siis kõik ülejäänud mängivad erinevaid pisemaid kõrvalosasid kokku vaatet peategelasega võrdses mahus.

Autor on teinud ka palju ettekirjutusi selle teksti lavastamiseks, et kindlustada teatavat taset ja publiku vastuvõttu. Vanemuise tegijad kõigega pole kaasa läinud, aga Brecht’i on austatud ning seega pole see Brecht sealt ka kadunud muudatustest ja valikutest hoolimata. Eks igaühe jaoks võib ju Brecht tähendada ka midagi erinevat. Minu võrdlemisi väheste kogemustega, on jäänud Brechti-tunnetuslikkuse pitseriks – kergete, humoristlike ja muusikat integreerivate võtetega jutustada tegelikkuses sügavat, tõsist, sümbolistikale ja alltekstidele allutatud lugu. Brecht toimib ka kahel tasandil. Mõelda sooviv teatrivaataja saab ajusid ragistada, aga laval jutustatavat lugu võib võtta ka lihtsalt sellisena, nagu see silme ees jookseb, ehk teatavat sorti saagaliku muinasjutuna, millel on absurdlikud varjundid.

Huvitav on lugeda üle maailma selle teksti erinevate lavastuste kohta kirjutatud peegeldusi ja kriitikat. Alati antakse mōista, et kriitikud tõlgendavad seda valesti – läbi marxistlike alatoonide… Brecht nägi ette küll, et publik peaks seda pidama ideede paraadiks… Aga siin on nii palju lahtimuukimist, et igaüks saabki siit just endale mõjuvad asjad puremiseks. Tihti öeldakse, et Brecht põlastas selle looga usku, aga peale kohtupidamise “kaukaasia kriidiringi” vormis (muutes piibellikku Saalomoni kohtukäimist), mis on jällegi pigem saagalik mõistuvorm lapse ema väljaselgitamiseks ja mitte niivõrd “jumalik”, siis ma ei leidnud ka midagi enamat, mida sellega ikkagi mõeldakse. Vähemalt Tiit Palu versioonis. Palu on üldse leidnud siin omad aktsendid.

Kogu loo kandvaks jõuks on armastus, mis ilmneb nii igatsusena ja ootusena näha taas armsamat, teisalt andeksandmistega ja teise inimese valikute paratamatuse mõistmisega. Samas seda teist inimest ehk isegi rohkem veel armastades, ehk just seda, et see inimene on selline, nagu ta on. Teisalt on lugu poliitikast väikses kogukonnas. Poliitilisest moraalist ja ka moraalitusest. Inimestest nii karikatuurses vormis kui ka peategelaste puhul realistlik-psühholoogilises võtmes. Kuid see sümbioos, võttes kõik Brechtiliku prisma läbi, töötab… kuigi kui nii kirjutaks keegi teine, siis võib-olla oleks seda raske andestada. Ja jällegi see kuidas lavastaja selle lavale seab, näitab eelkõige lavastaja intelligentsust ja oskust teha kunsti. Nagu ka maalikunsti suured meistrid, kes lähedaltvaadates on võib-olla plätserdanud midagi kangale, aga vaadates kaugelt, saad aru, et tegemist on millegi geniaalsega. Lugu räägib ka emadusest. Sellest kuidas emaks tegelikult kasvatakse, mitte ei “saada” sünnituse läbi. Sellepärast ongi mõned kasuvanemad oma lastele palju paremad kui sünnivanemad. Minu väljaloetud Palu aktsente, ehk rõhuasetusi leiab ka edasipürgimises olla parem ning ka trotsides keerulisi olukordi – per aspera ad astra. Nii lihtne on olla egoistlik ja lihtsalt olla. Vastutustunne või pingutamine ei ole enam tänapäeval alati loomuomane. Seda saab näidata-rõhutada millegi läbi nii olulise, nagu seda on emadus. Tavaliselt viib pühendumine ka võidule ning tõeline armastus võib isegi väljenduda läbi selle, nagu näitas Kriidiringi emadustest ja nagu ikka mõnikord ka päris elus võib tähele panna. Kui midagi teed tõsimeeli, siis see viib heade tulemusteni – tööelus kohtab seda ju igapäevaselt, aga ka näiteks maratonijooksus… isegi kui on raske, isegi kui ei tee uut rekordit, siis pärast on eneseületusest ja endast parima andmisest ikka palgaks finišijoone teisel pool ülim heameel ja rahulolu… Mis omakorda ongi ju õnnelikkus!

Tehnilisest küljest tahaks kiita ka Janek Savolainen’i loodud mäe-videot, mis lavamäele kuvatuna on küll puust ja punaseks tegemine, aga mingis mõttes ka irooniline ja mõnus leid, sest see konstruktsioon-mägi on ju selline, nagu tal on… Margus Vaigur’i valgusrežii oma erinevate värvidega loob atmosfääri ja see mitmekülgsus – valgust tuleb ju nii alt, ülevalt, eest kui tagant, täpselt nii kuidas selle loo jutustamiseks on vaja. Eugen Tamberg on kostüümidega julgelt vallatlenud, mixides nii Gruusia mäestikku sobivaid karvaseid asju väga tänapäevaste märgiriietega, mis tegelikult võivad isegi liialt tänapäevastena mõjuda (Mäharil on Adidas-dress). Teisalt sarnased ketsid tõid meelde nõuka-aja ja viitasid siinkirjutaja arvates sellele, et meil olidki tihti sarnased riided-jalatsid, sest valik oligi nii nigel. Kui midagi ilusat/lahedat/ägedat toodeti, siis seda kandsid kõik. Kostüümides on ka tavalisest rohkem peakatteid ja just nimelt erinevaid peakatteid… Kindlasti ei tohi alahinnata muusikajuhi, Ele Sonni panust. nagu juba korduvalt mainitud – muusika on siin väga tähtis ja elava muusikana aitab muuta ka kõike muud elavamaks ning ehedamaks, mis laval toimub. Jah, olen vaimustuses!

Hinnang: 4++ (Üks senise teatriaasta suuremaid elamusi, kui isegi mitte kõige suurim… no vähemalt üks kahest suurimast. Lisama pean, et see oli ka minu teatrikaaslase senise aasta lemmiklavastus. Mul on selliste paikapanevate otsuste jaoks rohkem aega vaja… ja suurem osa aastast on ju ka veel alles ees. Kuid võib juba praegu olla üpris veendunud, et ka detsembri lõpus figureerib see Maarjamaa värskeim Brecht, Tiit Palu ja Vanemuise tõlgenduses aasta tippude seas! Muusikaline, saagalik suurvorm, tänu millele on nüüd nähtud, kuidas on võimalik teha teatrisaalist mäestik ning panna näitlejad sellele mäele mängima. Lisaks on tegemist väga tugeva ansambliga, kes kordamööda, koos ja järjest panevad silmadega järge ajama, et kes see nüüd on ja kes-mida ütles ja kuidas üht või teist asja lahendas. Nii põnev! Lugu muutub isegi teisejärguliseks sellise erilise ja väga õnnestunud teostuse kõrval. Või vast ehk mitte teisejärguliseks, vaid pigem teostusega võrdseks partneriks. Vaimustavalt julged valikud!)

(danzumees.blogspot.com, 10.03.2019)