Kauamängiv “Elling”
Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, Annemari Parmakson
“Elling” on üks väheseid lavastusi Vanemuise selle hooaja mängukavas, mis esietendus aastaid tagasi. Aasta oli siis 2006, lisaks ajale oli teine ka koht: algselt mängiti lavastust Saksa Kultuuri Instituudi intiimses juugendsaalis, nüüd on tegevus üle viidud Sadamateatrisse. Peategutsejateks on kaks keskealist meest, Elling (Riho Kütsar) ja Kjell Bjarne (Margus Jaanovits), kes astuvad pärast kahte vaimuhaiglas elatud aastat nüüd kobamisi üle ukseläve nn pärismaailma, otse oma vastsesse sotsiaalkorterisse. Vastupidiselt oma kassipoegadele, kelle võtmiseks sotsiaaltöötaja Frank (Markus Luik) neile voli annab, ei tohi nad jääda toaloomadeks, vaid nende ülesanne on kohaneda ühiskonnas, selles normatiivses maailmas elamisega, end sotsialiseerida. Kujutades tänapäeva väärtusi nagu individualism ja konkurents, tuletab Frank meestele ikka aeg-ajalt meelde, et neil tuleb nn normaalse eluga toime tulla, muidu läheb korter ja sellega kaasnev iseseisvus järgmisele ukse taga ootavale soovijale.
Hoolimata teose tegelikult sotsiaalsest temaatikast keskendub see lavaversioon pigem ühe loo jutustamisele kui tegelike olukordade või ühiskonnakorralduse kommenteerimisele. Teemast huvitatud vaatajale jäävad ehk rohkem kõrva Norra ja Eesti sotsiaalhoolekande erinevusi esiletoovad repliigid, näiteks väide, et iseseisvat elu (“või midagi sinnapoole”) alustada püüdvad mehed peaksid sotsiaaltoetusest täiesti normaalselt ära elama. Või valdkonnaga seotud stigmadele viitav viis, kuidas kirjeldatakse kahe vaimuhaigla patsiendi eelmist kodu kui kohta, kus endaga pisut puntras olnud inimesed saavad natukene puhata. Samas on need vaid mõned read kogu tekstist, mis paneb tegelikult pigem mõtlema inimese kui sotsiaalse olendi situatsioonile üldiselt.
Elling ja Kjell Bjarne on mõlemad dünaamilised tegelased: nad arenevad ja muutuvad sündmuste käigus. Komöödiale omaselt on loo lõpp positiivne: üks tegelastest seismas söögilaual, astme võrra kõrgemal kogu eelnenu toimumistasandist, sirutades kätt võidukalt ülespoole, A-ha (mees)solisti hääl ronimas kõikematvalt kajava “Take on Me” refräänis lausa naiselikesse kõrgustesse, hetk hiljem ühistest raskustest jagu saanud sõprade paljutähendav pilguvahetus – meeliülendav! Samas on tee selle lahenduseni keerukas, nimitegelase puhul ehk enamgi kui saatusekaaslasel.
Elling on tegelasena mitmetahuline. Kui ta hoiatab sõpra maailma vaid läbi akna tundmaõppimise eest, näib, nagu oleks tal “nagu teised” elamise teooria selge, kuid poeskäimise või telefonile vastamise ja muude igapäevaste toimingute puhul tekib tal praktikaga raskusi. Ta tundub olevat planeeriv inimene, kellele meeldivad konkreetsed sihid ja järjekindlus. Teadlikkust välismaailmas toimuvast ja huvi selle vastu näitavad konkreetsete poliitiliste veendumuste olemasolu ning talle ajuti mõtteisse tulevad eksistentsiaalsed küsimused nagu “kes me oleme ja kust me tuleme”. Samas on tema konkreetsuses, pedantsuses ja domineerimisvajaduses midagi kompulsiivset ja autistlikku. Pärast 36 aastat muutumatuna püsinud erakliku elukorralduse kokkuvarisemist ema surma järel püüab ta leida toetavat struktuuri ja turvalisust erinevatest allikatest: talle pakub erilist rahulolu süsteemne koristamine, uut eluaset üritab ta ümber kujundada vana ja tuttava haiglatoa järgi. Ta ei talu muutusi oma füüsilises ega sotsiaalses ümbruses (kui need ei ole just tema initsieeritud), reageerib neile lapselike ja agressiivsete jonnihoogudega. Suutmata kontrollida reaalset maailma, põgeneb ta oma fantaasiatesse, mis avalduvad kompulsiivse valetamisena. Mitmed neist teguviisidest võib võtta kokku mõistega “regressioon”, mis on Freudi järgi üks inimpsüühika kaitsemehhanismidest ja mille puhul inimene liigub negatiivsete tunnetega toimetulemiseks tagasi lapselike reaktsioonide ja käitumise juurde. Samas avab Elling enda mõtteis ja tegelaste eludes toimuvat-toimunut juhuti vaatajale otseste neljandat seina lahustavate pöördumistega, milles on selgemat kõrvapilku ja veidi iroonilist enesereflektsioonigi (“Emmepoja uus ja ohtlikum väljaanne!”).
Ellingu mentaalne seisund jõuab kriitilisse punkti, kui selgub, et elu saab minna veel iseseisvamaks: sõbral Kjell Bjarnel hakkab ootamatult tekkima lähedus kellegi teisega, raseda naabrinaise Reidun Nordsletteniga (Ragne Pekarev). Siin avaldub üks lavastuse võimalikke suuri sõnumeid: inimene vajab teist inimest. Kjell Bjarne areng avatuse ja ärevusest vabanemise poole hoogustub just alates sellest, kui ta avastab end aitamas alkoholiga liialdanud naabrinnat ja vahetamas tema aknatihendit. Ta on äkki kellelegi aktiivselt vajalik, fookus endalt, oma kinnisideedelt ja hirmudelt nihkub kellelegi teisele. Ellingu kõige kainemõistuslikumad momendid leiavad aset siis, kui ta on sunnitud kellegi eest hoolitsema (rahustama paanikas Kjell Bjarnet pärast emotsionaalset poeskäiku) või tegema midagi kellegi teise jaoks (tellima takso sünnitusvaludes naabrinaisele). Abitus vihas Elling süüdistab armunud Kjell Bjarnet enda üle kontrolli kaotamises, kuid tegelikult hakkab Kjell kellegi teise pärast muretsemise kaudu just enesekontrolli saavutama. Elling ütleb esimese vaatuse algupoolel ka kirjeldatud idee otse välja: “Ma valetasin, sest vajasin sõpra!”
Kuid nagu mainitud, on loo lõpp helge ning muudatus toimub ka Ellinguga. Tema jaoks hakkavad asjad liikuma hetkest, kui ta läheb, poolenisti emotsioonihoos tehtud ja väljendatud otsuse ning poolenisti siira huvi tõttu, üksinda kohvikusse luuleõhtule. Kui ta kohviku uksest sisse astub, kohtuvad peas kuju võtnud hirmud ja kujutlused sündmuste tegelikkusega ning kuigi Elling pole kuuldud moodsa luulega põrmugi rahul, leiavad tema identiteet ja eneseusk kinnitust eneseületuses ja tugeva oma arvamuse tekkimises. Varem paaniliselt muutusi kartnud Elling läheb isegi nii kaugele, et leiab omapärase viisi enda luuleridade levitamiseks, talle annab energiat ja rahulolu seeläbi saavutatud kontakt inimestega, olgugi, et mõlemapoolselt anonüümne.
Lisaks luulele mängib lavastuses vabastavat rolli ka muusika. Üks Ellingu esimesi ja lavastuse ajalises raamis varajasi vabanemishetki leiab aset siis, kui ta on parasjagu jäänud korterisse üksi ning on ruumi (ja ellu) põrandamopiga korda loomas. Ta paneb raadio mängima, sealt kostab kaasakiskuv tantsuhitt ja vaataja üllatuseks hakkab Elling võrdlemisi ekspressiivselt tantsima. Keerutamine ei kesta küll kaua, kuid on koos Ellingu hiljemavastatava luuleande või vähemalt -sooviga meenutuseks rütmide, kunsti ja loomingu pingeid leevendavast ja ülesehitavast toimest. Muusika on muuseas ka üks element, mille üle sotsiaalkorteri elanikel on kontroll: enamus lavastuse helitaustast tuleb just nende kapil seisvast väikesest raadiost.
Kui raadio on laval, siis peab ta mängima, ja sarnaselt on igal lavastuse elemendil funktsioon. Ühelgi tasandil ei teki ülejääke, kõike on justkui doseeritud täpselt vajaduse ja vaataja vastuvõtuvõime järgi. Mõnes aastatetaguses arvustuses mainitud tervikut lõhkuvad pisidetailid on nüüdseks ära silutud, mänguaastatega on etendamine kõigis oma elementides voolujooneliseks muutunud. Näitlejate mäng on täpselt nüansseeritud, nad on rollides kodunenud, samas mõjumata mehhaaniliselt või etteaimatavalt.
Et lavastus pole seitse aastanumbrit hiljem ikka oma kohta laval uutele tulijatele loovutanud, on kahtlemata saavutus. Kuigi edu ei saa kindlasti kirjutada pelgalt meelelahutusliku kvaliteedi arvele, võib “Ellingut” vormi ja teemale lähenemise põhjal nimetada tragikomöödiaks. Komöödia vorm ei lase vaatajal kujutatavaid probleeme (vähemalt esimese hooga) liiga tõsiselt võtta, huumoril on mahendav efekt. Samas tekitavad kaks peategelast siiski vaatajas kaasaelamist ja võimaldavad samastumist. Eriti sellisel kummalisel hetkel, kui publik on teise vaatuse eel saali tagasi kogunenud, tuled veel põlevad, aga lavavalgus mitte ja vaatajad võivad nende vastas asetseva akna peegelduses näha iseend istumas Ellingu ja Kjell Bjarne söögilaua ääres.