Loe

Katrin Pärn poeb kümme korda Kihnu Jõnni Manni sisse

SLÕhtuleht

Punapäises Katrin Pärnas voolab kristallpuhas näitlejate veri. Eile 26aastaseks saanud ekstallinlanna paneb nüüd oma oskused kümme korda järjest proovile Tartu sadamateatris «Kihnu Jõnni» Mannis.
Juhan Smuuli tükk trügib homsest lavale neljandat puhku. Värske õhu, ehtsa vee, vaatajate ümberistumise ja muu suurejoonelisuse mõttes on Tõnu Lensmendi lavastus esimene.
Et Manniks hakkab tema, luges Katrin Pärn Vanemuise teadetetahvlilt. Kas ja kui palju oli rolli peale konkurente, ta ei tea. Ei tuldud isegi küsima, kas ta Manniks üldse tahabki.
«See on minu töö. Ma ju töötan selles asutuses.»
Mann on Pärna neljateistkümnes ümberkehastumine, pakkudes talle huvi ning vaheldust. «Ega ma eriti ei ole saanud täiskasvanud naisi mängida.»

Päheõppimist oli suhteliselt vähe

Kui vana on Jõnni Mann, teadis Smuul, aga tema suri ära. «Ma arvan, et ei pea Manni mängima nooremaks või vanemaks, kui ma ise olen.»
Ise sai eile konkreetselt 26. Kui putkast sigarette ostab, peab tavaliselt müüjale augu pähe rääkima, et on suitsuostmise eas. «Emal oli mul noorest peast täpselt sama lugu.»
Lensmendi versioonis toob Mann etenduse jooksul kuuldavale alla saja lause, mille päheõppimine oli kukepea. «Suurem osa sellest tekstist omab kõva kaalu. Nagu ikka inimese puhul, kes ei räägi palju.»
Katrini lemmikkoht on, kui truu Mann prahvatab: «Tulgu (jutt käib äraputkanud laevameeskonnast) juba tagasi! Siis saavad aru, et Jõnni maha jätta ei tohi.» Ja teine: «Sul (jutt käib Jõnnist) on päris lapsukese hing. Ma ei teadnudki!»
Viimases, jõepealses vaatuses teeb Mann-Katrin muuseas näputööd, nõelub Jõnni särki. Nii auk särgis kui nõelumine on päris, mitte teatritegemine. «Muidugi oskan. Ma oskan ka hästi süüa teha, mulle väga meeldib. Inimene peab kõiki asju oskama.»

Kehv pudelilõhkuja

Muidu oskaja ja krapsakas ja käib veel parajasti autokoolis, kuid etenduse raudaluse ümberristimisel («Õlletankerist» «Fortuunaks») jäi jänni šampanjapudeliga.
«Ma ei ole varem ühelegi laevale nime pannud ega ühtegi pudelit katki löönud. Ütlesin lavastajale: aga kui ei lähe? Tema vastu: läheb küll. Mina ütlesin: aga kui ei lähe, mis siis? Tema: proovid uuesti. Rohkem polnud aega vaielda. Virutasin pudeli ülevalt alla vastu laevatekki ja…»
Ning kostis kolks, muud ei midagi.
«Siis tegin teistmoodi, võtsin pudelil kaelast kinni, lõin vastu masti. Siis läks muidugi kildudeks, kus ta pääses!»
Teatrist vabal ajal on Katrin Pärn küllaltki vanamoodne ehk raamatusõber. Raamatut, kus kirjutatakse, mis saatust šampanjapudeli terveksjäämine võib laevale (pluss praegusel juhul etendusele) tähendada, pole näppu juhtunud. «Võib-olla on halb enne. Tahaks loota, et ei ole. Eks näis.»
Halvim, mis võib juhtuda, on see, et kui laevamehed hakkavad Fortuunal janu kätte surema, hakkab äkki taevast nende peale, ptüi, ptüi, ptüi, vihma kallama. «Me oleme lavastajalt seda kõik varem või hiljem küsinud. Ta ainult naeratab. Eks riskime. Vihmaga tuleb väga hästi edasi mängida. Publikut peab veenma, et laval on janu ka vihmaga väga kõva.»

Iirised meeldivad rohkem kui roosid

Mannina hakkab Katrin varsti sünnitama. Smuul ja Jõnn annavad märku, et see võib juhtuda merereisu peal, kuid enne saab etendus otsa. Katrinina on Katrin Mannist veel maas. «Mul ei ole lapsi. On küll paar sõbrannat, kelle omadega jändan. Ma ei tee neile allahindlust – mind ennast pole kunagi nännutatud, sellepärast ma suhtun lastesse kui inimestesse.»
Jõnni homsel esietendusel saab teiste seas istuma Katrini ema Malle (Pärn). «Jaa-jaa, kindlasti. Ta käib alati. Ainult üks esietendus jäi vahele, kui ta oli Ameerikas. Tolle tüki vaatas ta pärast tagantjärele.»
Isa Einoga (Baskin) on samuti kindel seis. «Ta ei tule. Ta pole kunagi käinud.»
Elukaaslase Toomasega (Lunge) võib minna nii või naa, kuivõrd teinepool teostab end parajasti Vanemuise teise suveprojekti («Aida») muusikalises ettevalmistuses. Iselavastuva argielutüki nimeks kõlbab «Koit ja Hämarik» «Nii hull pole. Me saame piisavalt koos olla.»
Kuigi näitleja pangakaardile ei mõju, kas teater läheb – kama, kas vabas või kinnises õhus – tühjadele või täis toolidele, poeb Katrin Pärn alates homsest kümme korda Manni sisse nõnda sügavale, nagu vähegi suudab. «On muidugi lihtsamaid ja tasuvamaid töid, aga kui juba, siis juba. Ma tõepoolest ei kujuta teisiti ette.»
Kes tahab meeter kuuekümne viiesele perfektsionistile viia lilleõie, peaks valima mida? «Mulle meeldivad iirised, gerberad ja freesiad.»

21.05.2003