Katrin Pärn – kooliaegne bard, kellest õnneks hevinaist ei tulnud

Algkooliaegsel Katrin Pärnal ja tema teismelisel onutütrel oli suguvõsa pidude aegu iga kord kohustuslik etteaste. «Tema oli suure akordioniga ja siis me laulsime «Tule ääres istun mina…». See kõik oli väga meeleolukas,» naerab tänane näitleja kõrinal.
Et Katrin ja viis aastat vanem akordionit õppiv onutütar alatasa Avinurmel käies sugulasteringis esinema sattusid, oli omal moel midagi kohustusliku programmi laadset. «Minu teine kohustus oli esitada lugusid vahvatest brošüüridest «Meie repertuaar»,» muigab Katrin. Siis kehastus ta nii Ada Lundveriks kui ka Ervin Abeliks. Kuna Katrini näitlejast ema Malle Pärn tegi tollal estraadi, siis tolgendas tütar tihtipeale kaasas ja nägi ära Eesti estraaditähestiku parima osa.
«See estraad on mulle ikka isa poolt kaasa antud,» möönab Katrin ja pealkirjastab oma suhted estraadiga enda meelisfraasiga: «Teistel inimestel soontes veri voolab, minul puhas satiir.» Mis puutub kodustesse esinemistesse, siis need jätkuvad. «Akordion on ära jäänud, kuid neid kohti, kus meid kamandatakse koos laulma, seda juhtub siiamaani.»

Bard kooli trepil

Kodus ema kõrvalt õppis varatiiner Katrin kitarrimängu selgeks. «Olin siis 10-11 aastat vana, kui õppisin mängima ja laulma neid lugusid, mida ema mängis ja laulis,» mäletab ta. «Keska ajal laulsin kogu aeg, saatsin ennast ise kitarriga. Tuntud laule – ilmselt Jääääre repertuaarist, Anne Adamsit. Laule, mida ikka ja jälle lauldakse üle. Keska ajal olin bard, aga selle lõpetasin ühel päeval ära.»
Kitarrivirtuoosidest iidoleid, keda ammulisui kummardada, Katrinil polnud. «Kõik inimesed, kellest tol ajal lugu pidasin, olid seotud pigem sõnaga.» 10aastasena armastas ta näiteks väga Leonard Cohenit. Mängis järele ka ema varasemaid lugusid. Ema kitarril, sest päris enda pilli pole tal kunagi olnud. «Mul praegu seisab kodus nurgas üks ema vana kitarr, mis sai autoõnnetusel surma ning mille kohta kõik pilliparandajad ütlesid, et seda pole enam võimalik taastada. Siis oli emal mingi esinemine, uut pilli veel polnud ning siis teipis ta selle korpuse kinni. Mängib siiani väga hästi, pole sel häda midagi – suurepärase kõlaga pill.»
Ehkki Katrin on omal ajal muretu käega Coheni lugusid järele tinistanud, välistab ta muiates enese puhul absoluutse kuulmise. «Absoluutselt ei ole!» tõrjub ta. «Vastupidi, ma võin jumala viisipidamatuna üles astuda. Nii-öelda tavainimesele võib see märkamatuks jääda, aga inimestel, kel on kuulmisega teistmoodi, saavad aru. Aga eks ma arenen. Olen laulnud Lindpriidega koos päris palju ning see, mis ma esimest korda laulsin, on võrreldes viimase korraga kui öö ja päev.»
Kuid Katrini omaaegsed muusikaharrastused ei piirdunud kaugelt laulmise ega kitarre tõmbamisega. Listi tuleb lisada ka plokkflööt ja klaver, kuigi ta enda irooniline kommentaar «Tüdinen kõikidest asjadest kole ruttu ära» kirjeldab flöödi, klaveri ja Katrini suhete praegust soojust ülitäpselt. Plokkflöödile pühendas 12aastane Katrin kaks aastat. «Pill on mul alles, aga ega ma mingeid lugusid eriti ei mäleta. Võiksin täitsa puhtalt ära mängida loo «Mary Had A Little Lamb».» Kui Katrini hea sõbranna Helena Merzin naasis Rootsist, lubas Katrin sadamasse vastu minna, flööt kaenlas ning tervituslooks talle Mary loo esitada. «Aga ma ei saanud talle üldse vastu minnagi, sest mul oli mingi etendus.»

Ülimitmekülgne tegelane

«Võin olla ka kirjutav näitleja ja joonistav näitleja ja suitsetav näitleja,» muigleb Katrin teema «laulev näitleja» üle iseäranis suure lõbususega. «Mulle meeldib teha paljusid asju ja jumal taevas on armulik olnud, nii et mõnda asja võin natukene teha ka, ilma et kohe väga piinlik hakkaks. Arvan aga, et mu süda kuulub laulmisele natuke rohkem kui näitlemisele. Ning mu süda kuulub kirjutamisele tunduvalt rohkem kui laulmisele.»
Kirjutamisega on tal igal juhul tänini väga oma asi ajada. Oli seda isegi siis, kui teismelisena halba seltskonda sattus ja heitis sinnapaika nii spordi kui ka muusikaõpingud, sest need polnud enam moes. Salaja kodus ikka kirjutas ja mängis pilli küll. Probleemne teismeline? «Väga. Mul oli ikka väga konkreetne pätiperiood. Kuna ma olen konfliktne tüüp, õnnestus mul endale igasugust jama kokku keerata ja päris suurtes kogustes. Aga ma olin kogu oma pätluse juures õilis, üllameelne ja väga eetiline.» Näitleja naerab. «Mul oli väga palju hetki, kui valetasin emale, et lähen välja, ja sõpradele valetasin, et pean kodus olema. Ise samal ajal hulkusin mööda linna, istusin katusel ja mõtlesin mõtet. See on minu hästi oma asi olnud.»
Praegu ta katustel enam ei käi, kuid mis kirjutamisse puutub, siis enda kirjeldusel oli ta vanasti tohutu grafomaan. «Kirjutasin imelikke väikseid proosatekste. Enne seda luuletusi.» Paar aastat tagasi luges oma loomingu üle, sai elamusegi: «Mõni oli täitsa hea. Vormiliselt ja sõnaliselt päris oskuslikud, aga tohutult pateetilised, metsikult pateetilised – sure ära, selline ahelate lohistamine käib kogu aeg!» Piinlikkusepuna ta sel puhul palgeile ei pannud. «Minu meelest on väga lahe, kui inimesed on 13aastaselt pigem sellised, kui et tšillivad ja hängivad.»
Praegu aga kirjutab Katrin jälle. Luuletusi ja öösiti. Neid olla kogunenud päris palju. «Mõni on isegi täitsa hea. Mõni ei ole. Aga pateetika on õnneks läinud.» Kui juba teismeline kirjutada kribib, siis valdavalt sahtlisse. Katrini puhul päris nii ei olnud. Mõni poees sai viisi taha ka.
«Tegime naiste hevibändi, olime 13-14. Neli tüdrukut. Isegi kolm-neli lugu oli, aga esinemiseni me ei jõudnudki, sest läksime tülli. Kirjutasin sõnad, mängisin basskitarri ja laulsin. See üritus kukkus läbi, ei saanud meist metalliartiste, jumal tänatud.»

Lein Elvise pärast

Oma tekstide viisistamine on Katrini sõnul aastasadade taha jäänud asi. On teinud, kuid unustanud. «Ilmselt seepärast, et ise pole ma neid kunagi heaks kiitnud. Olen üldse väga enesekriitiline. Arvan isegi, et liiga.»
Kodusest muusikavarast mäletab ta aga pigem muud seltsi meloodiaid kui hevimetalli esindajaid. Ikka seda Cohenit, mida Juuru kirikuõpetaja Jüri Pärg Pärnadele ümber lindistas ning veel varasemast ajast kaht Elvis Presley plaati.
«Elvis meeldis mulle väga. Olin 1. või 2. klassis, kui sain teada, et Elvis on surnud – see oli mulle tohutu šokk. Ta suri samal aastal kui mina sündisin,» meenutab Katrin toda musta päeva kuratliku naeru saatel. «Siis kutsusin klassiõe külla, kuulasime Elvise plaate ja rääkisin talle, et Elvis on surnud. Siis istusime kahekesi meie trepi all ja nutsime, selle pärast, et Elvis on surnud. Õnneks on mul elus väga palju piinlikke seiku, ei saa kurta nende puudumise üle.»
Kui aga end melomaaniks pidav Katrin muusikat kuulata võtab, siis lipsab läbi rodu nimesid: Suzanne Vega, Tom Waits, Alanis Morrisette, ikka see Cohen («Teda armastan eelkõige kui poeeti»), isegi Filipp Kirkorov – pidude aegu.
Ning et koos Helena Merziniga harrastatakse Tartus DJde tegemist, on ta ka 80ndate diskot kuulama hakanud. Diskotegu käib neil kahel ülihoogsalt, nii et nii mõnigi kord märkavad nad plaadikeerutamist lõpetada alles siis, kui ettekandjad neile pool kolm öösel meeleheitlikult märku andma kipuvad. Eriline sisseelamise kunst.

Kasside eest pole pääsu
Kassid jälitavad näitleja Pärna kui uni. Kui Katrin lavaka ajal loomaetüüde tegi, kiskus asi vägisi kassiks, ehkki käis loomaaias ja vaatles pingsalt hoopis lakkhunti. «Esitasin ära oma hundi, ja selle peale arvas Ingo Normet, et väga tore kass. Mulle ei meeldi loomaaiad, ma ei talu puure. Arvasin, et ei allu sellele loomapiinamisele ja vaatan kodus parem oma kassi. Ma tõesti armastan kõiki kasse.»
Kuigi Katrinil on elu aeg olnud kass, hoiab ta praegu neist olendeist eemale. Allergia pärast, mis ilmutas end täiesti ootamatult kolmanda kursuse aegu. «Mingi süsteem ütles üles ja kõik asjad ründasid mind. Ma ei saanud algul aru, miks mul hing kogu aeg kinni jääb.» Arsti juures sai teada, et allergia. Sestap polegi kassilemb Katrinil, kelle lapsepõlvekodust läbi jalutanud 7-8 kassi, enam ühtegi. Ning kui juhtub minema külla, kus kassid-koerad, pole tal pikka pidu ette näha.
Muide kõik need kassid, kes ajapikku Pärnade kodus elanud, olid sarnase loomuga. «Kõik olid väga minu moodi. Järeldasin, et ema suudab üles kasvatada vaid üht tüüpi olendeid.» Kuid kassirolle on tal teatrilaval ka pärast kasshundietüüdi ridamisi ette tulnud. Põrgukass Peemot «Meistris ja Margaritas», näiteks. Või beibkass muusikalis «Inetu». Või paks ja uimane kõuts jõululavastuses «Võlujook». Ning seni viimane, lõnkarkass muusikalis «Cats». Ampluaa siis selline? «Olen mänginud ka parti, hane ja tütarlast, kes käitub nagu koer. Kangelannasid sinna vahele pole väga palju mahtunud. Mul on hea meel, sest nagunii meeldivad loomad rohkem kui inimesed.»

Katrini teine kirg – hobused
“Hobustega on mul mingi värk,” poetab Katrin, kes ratsutama õppis Ameerikas.
«Pandi mind hobuse selga ja et hobune oli rahulik, läksid nad ise minema. Aga hobusel tuli vist kopp ette, et keegi tal seljas istub ja ta pani lihtsalt ajama. Mina tema seljas. Päris jube kogemus. Ma ei kukkunud ega midagi ning pärast seda ma enam hobuseid ei karda.» Muide, ega see Ameerikas kogetud ekstreemratsutamine viimaseks jäänud. «Mul on mitu huvitavat kogemust, kuidas hobused mu all lõhkuma hakkavad.» Kui Kristel Leesmend ja Ene-Liis Semper tegid «Orlandot», mindi Luunjasse pildistama ja filmima Katrini kehastatavat vürstitar Sašat – ikka hobuse seljas. «Tehti pilti ja filmiti, kui siis hobusel viskas üle ja ta pani ajama,» kirjeldab näitleja. «Ta sööstis minema hetkel, kui hakkasin maha tulema, nii et mul oli üks jalg jalusest lahti. Rippusin ta kõhu all kui vana tsirkuseartist.»
Ainus, mida andis teha, oli ühe käega suksu laka külge klammerduda. Kogu pöörase sõidu vältel püüdis Katrin hobuse selga tagasi pääseda, lõpuks ka sai. Kogu aktsiooni filmis Ene-Liis vapralt edasi. Alles pärast taipas, et halvema õnne korral jäänuks tal filmilindile Katrini surmasõit.