Loe

Katariina Libe: panin kirja kõik, mida võiks tunda lastetu ja kunstliku viljastamisega seotud inimene

Aigi Viira, Õhtuleht

Kunstlik viljastamine, rasedus, sünnitus, lapsekasvatamine ja lapsekaotus. Kõik need teemad, mida siiani pole teatrilaval puudutatud, ringlevad „Padjaklubist“ tuntud näitleja Katariina Libe näidendis „Võrsed“. Lugu on valusalt kriipiv, mis salata. „„Võrsetes“ on kannatusi, aga lõpp on helge,“ lausub Katariina. „Idee lastetusest ja kunstlikust viljastamisest oli minu jaoks võõras ja võimaldas huvitavat mõttemängu. Sain panna kirja, mida võiks tunda üks inimene, kes on sellises olukorras.“

Kui „Võrsed“ pälvis Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlusel peapreemia, kirjeldas žüriiliige, Soome tõlkija, teatri– ja kirjanduskriitik Varja Arola seda kui eriti värsket ja nüüdisaegset lavalugu. „„Võrsed“ portreteerib usutavalt arhitektuuribüroo juhti, kes võitleb eraelu kriisiga,“ rääkis Arola. „Teda räsivad tööelu pinged, lagunev paarisuhe ning haigus, mida ta teiste eest varjab. Kõik need mured seob omavahel kokku küsimus lapse saamisest. Vastamisi on lapse saamise soov ja võimalikkus ning soovi ja võimaluste puudumine. „Võrsetes“ kirjeldab Libe paarisuhet ja selle lagunemise põhjusi teravalt.“

Ent see, et näidend lahkab lapsevanemaid puudutavaid norme, elukaaslase ja lapse kaotamist ning kaotustest ülesaamist, polnud ainsaks teemaderingiks, mis Arolale mõjus. „Tähelepandav on „Võrsete“ juures ka see, et seksuaalvähemustesse suhtutakse neutraalselt, lisas ta. „Peategelane on lesbi, tema elukaaslane biseksuaalne ja selles ei ole midagi imelikku. Vähemusi, sealjuures etnilisi, rahvuslikke, usulisi, soo- ja seksuaalvähemusi, käsitletakse eesti teatris harva. Nii nagu naisrollide kirjutamisel-lavastamisel, langetakse ka vähemuste kajastamisel kergesti stereotüüpide lõksu. „Võrsed“ on aga eelarvamustest vaba.“

Sinu näidend „Võrsed“ on erakordselt jõuline ja selge. Mil moel see lugu 39aastasest naisest, kel tekib ühtäkki soov saada emaks, sinuni tuli? Oled sa kõrvaltvaatajana kogenud sedalaadi stoorit või säherdusi inimesi või vormus see pingestatud lugu tükkis tegelastega sinu peas?

Aitäh tekstile tehtud komplimentide eest! Tegelikult ei ole ma selliseid olukordi väga lähedalt kõrvalt näinud. Lugu tuli minuni pigem peategelase Paula läbi. Mõtlesin, millist naistegelast tahaksin laval näha, keda ma pole eesti dramaturgias näinud. Sedapidi tulid tema ümber ka teemad, mida ma samuti pole palju laval näinud. Ja siis jäidki sellesse loosse enam-vähem ainult need teemad. Kuulasin palju podcast’e ja tuhlasin internetis ja Facebooki gruppides, et teada saada, mida elavad läbi inimesed, kes sellises olukorras on.

Kui kiiresti see näidend valmis? Tuli see piinarikkalt ja üliinimlike pingutustega või kirjutasid selle ühe suure tuhina ja hooga?

Piinarikkalt ta ei tulnud. Nautisin selle kirjutamise protsessi kogu aeg. Näidend sai vast valmis umbes aasta peale seda, kui esimesed read kirja panin. Eks ma muidugi ajastasin ta valmis ka näidendivõistluseks, pikalt enne tähtaega polnud väga motivatsiooni valmis teha. Alguses oli paigas väga üldine struktuur ja siis läksin täpsemaks. Tõtt-öelda on see näidend üsna õpiku järgi kirjutatud, kasutades klassikalist filmistsenaariumi struktuuri. Ma ei mõelnud kirjutades, et oh, nüüd on selline tunne, et see tegelane peaks tulema lavale, vaid vaatasin kogu aeg kogu tervikut korraga. Usun, et just sellepärast ta ka näidendivõistluse võitis. Paraku me ei naudi enamjaolt lugusid, mis on kirjutatud loomingulise palangu pealt, vaid mis on süsteemselt hästi läbi mõeldud ja struktureeritud. Ideaalis võiks muidugi need kaks poolt käia koos – jämedalt öeldes siis anne ja tehnika, inspiratsioon ja töö.

Oled siiani kirjutanud kolm näitemängu või on neid juba rohkem kogunenud? Kas sa kirjutamise ajal mängid kõik nood erinevad tegelased oma peas näitlejana läbi ja sisuliselt lavastad kogu loo, nii et võiksid remarkidega ka lavastusjoonise ette kirjutada?

Niimoodi, et näitekirjanik kirjutab ette, kummal lavapoolel asub butafoorpuu ja kummalt poolt astub lavale näitleja, tehti teatrit viimati vast sada aastat tagasi. Tänapäevased teatritekstid jätavad sellised otsused ikkagi lavastajale. Mind ennast ei huvita vaatajana lavastused, milles on püütud võimalikult tublilt ja tekstitruult näidend lavale tuua. Mulle meeldib näha lavastusi, mille puhul näen, et tegijaid on alusteksti puhul miski tõeliselt huvitanud ja võib-olla see miski on hoopis midagi muud, kui see, mida näitekirjanik ise loo kõige olulisemaks teemaks peab. Mulle meeldib, kui teksti on natuke lõhutud, nihestatud ja sellele on otsitud uusi tähendusi. Kui me räägime psühholoogilisest realismist laval, siis tegelaste rollikaared peaksid tõesti olema vettpidavad ja sellega ma enda peas „Võrsete“ puhul tegelesin.

Sa oled bakalaureusekraadiga näitleja. Seda ei juhtu teab mis tihti, et näitleja otsustab kirjanikuks hakata. Räägi, mis jõud sind tagant tõukas, et lavalt/kaamerate eest minema astusid ja kirjutuslaua taha istusid? Kirjutamine on võrreldes näitlejatööga ju kole üksildane. Või on sel üksildasel ametil siiski sinu jaoks rida plusse, mis näitlejaametil puuduvad?

Üksildane on kirjutamine tõesti. Kuna ma olen ise ka üsna introvertne inimene, siis täiskohaga kirjanikuks hakkamine oleks minu jaoks ilmselt sotsiaalne enesetapp. Käin siiski täiskohaga nii-öelda päristööl ja kirjutan vabadel hetkedel.

Näitlejatööst loobumine ei olnud kuidagi seotud kirjutama hakkamisega. Töötasin peale lavakunstikooli poolteist aastat teatris, kui tundsin, et minu koht ei ole ikkagi laval. Sellest taipamisest on möödas umbes üheksa aastat. Otsisin pikalt oma kohta, nüüd viimaks tunnen, et mulle meeldib see, mida ma teen, ja tean, kuhu tahaksin edasi liikuda.

Näitlejatööd ja kirjutamist sedasi võrrelda ja plusside-miinuste tabelisse panna on keeruline. Ma ei tunne ennast näitlejana, mul on laval ebamugav olla, aga mulle väga meeldib kirjutada, kirjutades tunnen ennast elusana. See ongi minu jaoks kogu võrdlus.

Kas see, mida „Võrsete“ esietendusel lavalt nägid, suutis sind üllatada? Kas trupp, kes sinu teksti neljamõõtmeliseks paisutas, andis sellele loole juurde veel mõne uudse suuna, millega sind rabas?

Mul on väga raske vastata küsimustele „Võrsete“ lavastuse kohta. Minu jaoks oli see esimene kord oma teksti elustumas näha ja ma vist siiamaani seedin seda kogemust. Muidugi suutis nähtu üllatada, sest ideaalis võikski iga lugeja teksti erinevalt näha. Üks stseen raputas mind tõesti, kuigi see oli väga lühike ja kirjutades ei omandanud ma sellele kuigi suurt tähendust. See oli Veiko Porkaneni kehastatud Taneli isaks saamise stseen. Ma ei ole ise kunagi isaks saanud ja see oli tõesti minu jaoks äge moment – näha, kuidas näitleja paneb minu tekstile oma tunnetuse ja elukogemuse pealt lisakihte juurde.

Mis lõhnab paremini – teater või vastselt trükist tulnud kirjandusteos?

Lõhnameel ei ole minu kõige arenenum meel. Mul pole mingit värskelt trükist tulnud raamatute lõhna fetišit. Ma vist ei mõtle ka teatrist nii mütologiseerivalt. Minu jaoks on see lihtsalt üks eriala, mille ma bakalaureusekraadi tasemel omandasin, seega iseenesest võin ennast professionaaliks nimetada, aga mitte kuigi meisterlikuks. Ja see ongi kõik.

KRIIPIV DRAAMA VANEMUISE LAVAL

Katariina Libe eluline näidend „Võrsed“ võitis Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlusel esimese preemia. Just seal jäi näidend silma žüriisse kuulunud Vanemuise teatri lavastajale Tiit Palule, kes seadis endale eesmärgiks leida konkursilt tekst, mida sobiks viia teatrilavale. „„Võrsed“ on näidend suurtest muutustest inimese elus. Selle nime taga on lootus, võimalus ja kaduvus,“ räägib Palu. „Võrsed on taime esimese aasta kasv, uus algus, elujõud. Aga see ei pruugi jääda püsima.“

Näidendi peategelane on Ragne Pekarevi (suurel pildil) kehastatav 40aastane Paula, kes on jõudnud oma elus nii töisesse kui ka eraelulisse kriisi. Tema valulikke eneseotsinguid peegeldatakse õige mitme paarisuhte kaudu, mis moodsale maailmale tunnuslikult hõlmavad ka seksuaalseid ja rahvuslikke vähemusgruppe. Lavateose kesksed teemad on soov saada last ja lastetus.

„Katariina Libe on leidnud usutava vormi ja kaasaegse loo; ja näitlejatel on, mida mängida,“ tunnustab Palu. „Teatris huvitab meid see, mis toimub inimese sees. „Võrsed“ on lühikeste stseenidega, filmilik, valus lugu sellest, kuidas viimane sõna kuulub elule. Eesti teater vajab eesti lugusid.“

Auhinnatud näidendi tõid lavale näitlejad Ragne Pekarev, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen, Robert Annus, Jaanus Tepomees, Merle Jääger ja külalisena Katrin Pärn. Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Tiit Palu, kunstnikutööga toetab Eugen Tamberg ja valguskunstnikuna Kärt Karro. Lavastust mängitakse Sadamateatris.

(Õhtuleht, 25.10.2022)

25.10.2022